Inimese sisemine Mina, kes seisab hea turvatunde eest, on valmis teda kaitsma. Kui muud oskust pole, siis hakatakse turvatunde puudumist kompenseerima söömisega ja toiduga. Käivitunud on ohutunne, mis on reageering meie Mina ellujäämissoovile. Seetõttu hakatakse reageerima rohkem isiklikest huvidest, ollakse hoolimatud teiste suhtes. Selline stressiseisund pärsib meie loovust ja üldist eluga rahul olemist.
Igasugune eluga rahul olemine ja seda soodustavad tegevused, nagu lõõgastumine ja jooga, vähendavad ajutiselt stressitaset. Püsiva rahulolu saavutamiseks on vaja oma tunnetega teadlikult tegeleda ja kuna turvatunde puudumine saab enamasti alguse väga varasest lapsepõlvest, siis tasub seda perioodi eriti hoolikalt uurida ja endale teadvustada. Selleks võib olla vestlemine ja küsimuste esitamine oma vanematele. Või kui see pole võimalik, siis kasutage psühholoogide abi, kes valdavad erinevaid tehnikaid. Häid tulemusi on saadud hüpnoosi abil, ligipääs alateadvusele on tihti kaitstud ja suletud, kuid hüpnoos aitab inimesel lõõgastuda ja tunda ennast turvaliselt.
Suhetes on turvatunne oluliseks kriteeriumiks. Kui tunned, et partner toetab sinu tegevusi, tal pole sinu suhtes mingit salajast vimma ega varjatud ootusi, siis on su suhe turvaline. Sellises suhtes on palju lugupidamist, teineteisega arvestamist, suhe on avatum. Erimeelsuste rahulik ja turvaline lahendamine annab suhtele palju juurde. Kui ühel partneritest kaob turvatunne, siis võib see olla seotud tema lapsepõlves lahendamata jäänud olukorraga, mis nüüd esile kerkis. Turvatunde kadumise võib käivitada alateadlik hirm, näiteks partnerist ilmajäämise hirm, kui lapsena on kogetud kellegi lähedase kaotust. Lapsena jäi olukord ja saadud kogemus segaseks, sest lapsele ei räägitud kõike ja ei selgitatud olukorda. Täiskasvanuna võib siis tekkida ärevus ning turvatunne võib lüüa kõikuma juba ainuüksi siis, kui kaaslane kasvõi komandeeringusse läheb. Kui tunned sellisel puhul ärevust, siis teadvusta endale, et komandeering on seotud tööga ega tähenda sinu juurest äraminekut. Võimalik, et sa ei usalda teda mitte seepärast, et ta oleks selleks põhjust andnud, vaid su turvatunde puudumine pärineb minevikust. Ja usaldamatus omakorda toodab häbi, ei ole ju sobilik tunnistada, et sa kardad jääda paariks päevaks üksinda.
Turvatunde puudumist suurendab teadmatus. Isegi nii lihtsa asja puhul, nagu kodune remont, võib turvatunne kõikuma lüüa. Remondimees tuleb ja lepite kokku tema töödes. Kuid mitte alati ei saa ta anda täpset alguse ja lõpu kuupäeva ja ka garantiid, et see oli ikka kõige parem lahendus. Peale remonti paneme asjad jälle oma kohtadele tagasi, kuid miski pole enam endine. Ka teraapia on samasugune remontimine, vaatled enda erinevaid tasandeid, teadlikke ja alateadlikke, oma erinevaid soove ja vajadusi, võtad ennast justkui osadeks lahti ja paned siis uuesti kokku tagasi. Mitte miski pole enam endine, muutunud on enda teadvustamine ja teised pereliikmed ei pruugi ennast tunda turvaliselt, kuna sa oled muutunud. Nad tunnevad ennast ebaturvaliselt eeskätt seetõttu, et nad ei tea, millega teraapias tegeleti. Sellepärast soovitan, et kui üks käib teraapias, siis mingil korral võiks tulla ka koos.
Arvata võib, et turvatunde puudumist kogev inimene soovib eelkõige alustada turvalise keskkonna loomisest. Kindlasti peaksime seejuures arvestama ja kuulama, mis on teiste pereliikmete jaoks selle teemaga seoses oluline ja kuidas nemad turvatunnet tajuvad. Muidu võib juhtuda, et pingutame ja panustame oma ettekujutuse järgi ja teiste jaoks on see kas ahistav või sobimatu.
Oma edu või heaolu tunnuseks anname märku, tõstes üles oma pöidla. See liigutus kinnitab, et oleme endaga rahul ja õigel teel. Proovige teha seda liigutust, kui tajute turvatunde puudumist – käsi ei tõuse, sest keha on pinges. Domineerivad ärevus, peavalud, nahaprobleemid, närvilisus. Meie sisemine kese, meie tõeline Mina tahab saada konkreetseid ülesandeid ja tegutseda meie heaolu nimel. Kui me neid ülesandeid oma sisemisele Minale ei jaga, siis viimases hädas jääme haigeks, et hakkaksime lõpuks ometi ennast kuulama. Meie turvatunne on meis endis ja ainult meie ise teame, milles turvalisus väljenduma peaks. Mu kaaslane võib pakkuda mulle autot, maja, igasuguseid materiaalseid asju, kuid mina ehk vajan lihtsalt käsikäes kõndimist. Kui ma ei tea, mida ma vajan, siis on teistel väga keeruline seda mulle ka pakkuda. Õpi ennast tundma, tõsta pöial, kui kõik on nii, nagu peab, anna selget ja arusaadavat tagasisidet teistele.
Üks võimalus turvatunde saamiseks on ennast ankurdada. Kõigepealt pane tähele, mida oled just praegu tegemas. Ole teadlik sellest ruumist ja ümbrusest, kus hetkel asud. Hinga välja – nii sügvalt, et tunned seda oma jalataldades. Tunneta, et õhk väljuks justkui jalataldade kaudu. Toeta jalgadega vastu maad nii tugevalt, et tunned, kui tugevalt ja kindlalt sa seisad ja kuidas maapind sind kannab. Kui istud toolil, siis tunneta kätega käetugesid ja selle tooli tugevust, mis sind kannab, mis on nii tugev, et jaksab sind hoida. Vaata ringi ja loetle esemeid, mis jäävad sinu nägemisalasse. Ära hinda, kas need esemed on head või halvad, ilusad või koledad, lihtsalt loetle või nimeta neid. Kuula ja märka ümbritsevaid helisid. Millised hääled kuulduvad lähedalt ja millised kaugemalt? Lase nendel helidel endast läbi voolata. Pane tähele, kuidas tunded ja mõtted soovivad sind mujale juhtida, endaga kaasa võtta, viia tähelepanu mujale. Proovi ja katseta, kuidas on olla hetkes ja just seal, kus oled, olles selle ümbritseva üks osa.
Hea algus turvatunde loomiseks on sisemise kriitika vähendamine. Märka, kuidas töötab sinu sisemine kriitik ja anna talle puhkust. Loo turvaline õhkkond ka oma koju, ära kitiseeri oma naist või meest, märka tegusid, mitte ära pane silte.
Autor: Pille Teearu
Allikas: Pille Teearu „Tunneme tundeid“, kirjastus Pilgrim
