Viimastel aastatel on läinud hästi popiks igasugu enesearengu seminarid – neil on palju osalejaid ja kiitjaid, aga on ka neid, kes seda laadi sündmusi naeruvääristavad (nagu nt mõni päev tagasi Eesti Ekspress). Mida sina sellest kõigest arvad?
Oma elu esimesel välisreisil, 80ndate alguse Poolas, ei suutnud ma ära imestada, et kogu maantee oli ääristatud müügikohtadega, kus pakuti igas suuruses betoonist valatud aiapäkapikke. Mõtlesin, et miks ükski poolakas ometi ei tule selle peale, et teeks sellest betoonist mingi muu viguri. Miks ta peab olema aiapäkapikk. Uurisin ja sain teada – neid praegu ostetakse väga hästi.
Me elame kiiresti muutuvate trendide maailmas, sest vajame aina uusi messiaid ja antikangelasi. Tõusvaid komeete ja langevaid tähti. Enesearenguga on täpselt sama lugu.
Kui mõelda, et mitmed enesearengu õpetused eksisteerivad juba aastasadu, tekib paratamatult küsimus – miks siis ei toimi need asjad? Miks maailm ei ole selline ilus ja hea, nagu me tahame?
Vastus on lihtne – kas see oleks sinu meelest OK, kui kõik teeksid kõike täpselt nii nagu sina? Ilmselt mitte, seega on selle enesearengu praeguse hetkemoe peamine põhjus minu meelest lihtne mugavus. Inimesed leiavad, et on vähem aega, raha ja vaeva nõudvam, kui osalen rahvarohketel enesearengu seminaridel ning muul ajal teen omaette ikka seda, mis ammu harjumusteks kujunenud.
Kas mõned mehed kardavad enda sisse vaadata ja seetõttu naeravad nende üle, kes seda teevad?
Saan seda oma enda kogemusele toetudes kinnitada. Jah on küll nii. Mind esiotsa ikka väga jahmatas maailm kuhu sattusin, kui puutusin kokku nende niinimetatud “endasse vaatavate” meestega.
Hiljem hakkasin mõistma, et seeläbi, kuidas neisse meestesse alguses suhtusin, olin ma kujundanud kogu oma arvamuse millestki, millest ma tegelikult mitte midagi ei teadnud.
Ma mõistan ka neid, kes selle üle naeravad, sest elurõõmus ja vaimukas naljamees on alati terve, rõõmsameelne ja tubli, ent maailmas ei ole miski igavene. Ka mina olin eluterve naljamees, kuni elus tulid teised ajad ning mind hakkasid paeluma ka teistsugused arusaamad.
Täna muigan ma kergusega asjade üle, mis mõne jaoks on elu ja surma küsimus.
Millal sina hakkasid enda sisse vaatama ja kas see oli hirmus?
See toimus aastaid tagasi, kui olin näinud järjekordset persoonilugu, ma ei mäletagi kus. Persoonilugu, mis rääkis mingist totaalselt muutunud mehest. Rets, kes oli tapnud ja vägistanud ning varastanud ja laamendanud ja mida kõike veel ning kes siis vangimajas oma kongis naril Jeesusega kohtus.
Need lood panid mind endalt küsima – kas ma pean kellegi maha lööma ja kinni minema, et lõpuks ometi ka kirgastuda ja teenäitajaga kohtuda.
Hakkasin otsima tõestusi, vihjeid ja sõnumeid tundmatusest ning see oli esiotsa väga ahvatlev. Nii lõpetasin vabatahtlikuna raha teenimise ja asusin Eesti riiki teenima, sest tundsin et pean seda tegema. Olin kokku kümme aastat aktiivselt kaitseliidu ja kaitseväega seotud. Need olid väga õpetlikud aastad.
Hirmus oli korraga avastada, kui palju me teod erinevad sõnadest. Kui lihtne on saada hoope sealt, kust seda oodata ei oska ning teha ise vigu, mida kellelegi teisele ei andestaks.
Meestejooga, meeste rännakud, väeringid ja meditatsiooniõhtud näitasid mulle mind ennast. Olulisim selle juures oli see, et õppisin oma elule ise sisu andma mitte teiste arvamusest juhinduma.
Alguses on see hirmus, aga edenedes aina kergem ja rõõmu pakkuvam.
Mis oleksid sinu soovitused algajale teadlikul teel kõndijale?
Vaata oma elu vertikaalil mitte horisontaalil. Mõtle oma teod ja tegemata jätmised, hea ja halb, õnn ja õnnetused, rikkus ja vaesus ning kõik muu mida koged, paberilipikuteks, mis kenasti kihtidena üksteise otsas vardas. Sul ei ole võimalik sealt midagi välja võtta, kui sa ei tõsta ülemisi kihte ettevaatlikult kõrvale.
Niisamuti pead sa millegi kusagilt alt kätte saamiseks lihtsalt puruks rebima, ent mis sellest siis järgi jääb? Üks rebitud sedel, millel pole sinuga enam mingit seost. Seega kõik, mis seal vardas kihtidena kohakuti, oledki sina. Sa oled ka kõik see, mis sinna lähemas ja kaugemas tulevikus alles juurde tuleb, aga kõigel su tegevusel ja mõttemaailmal on suur vahe selles, et sa liigud alt üles, mitte mingit “teed” mööda punktist A punkti B. Pole olemas selliseid suuri “sedeleid” sinu “paberimajanduses” mis on torgatud läbi kahe või veel rohkema varda, ehk inimesed, kes justkui sinust sõltuvad või kellest sina sõltud.
Aga alustuseks veel lihtsam on endale selgeks mõelda ja tunda ning teada, et minu keha ei ole mina. See on mulle kasutusrendile antud vahend, siin ja selles elus, kõigi kogemuste saamiseks.
Kas sinu arvates eksisteerib selline nähtus nagu toksiline maskuliinsus?
Sada aastat tagasi röökisid anglikaani preestrid kantslist oma kogudustele, et abielu neegriga on surmapatt. Nii olla lausa pühakirjas öeldud. Vahepeal on preestreid ja pappe üksjagu tapetud ning pühakirju keelatud ja hävitatud, aga maailmas muutuvad asjad siiski omasoodu ja kõigeks ettenähtud kõige õigemal ajal.
Rääkida toksilisest maskuliinsusest on sama kui lõigata vorsti otsast mitte litreid vaid viilutada vorst piki latti. Vorsti maitse jääb ju samaks. Võtaks selle toksilise maskuliinsuse teema siis uuesti üles, kui tänased puust prillide ja põskhabemetega poisid tahavad muutuva moe tuules oma pudelikujulisi kehasid machotrimmi treenida ja ummistavad jõusaale ning steroide müüvaid internetisaite.
See aeg tuleb, olgu mu ennustus kuitahes toksiline.
Mida sa ütleksid neile, kes väidavad, et enesearenguga tegelevad mehed on pehmod?
Isegi seisev kell näitab kaks korda ööpäevas täpset aega. Valgust ja vaimulikku kasu saab teistele anda ka selline inimene, kellel ei ole eeldatavat välist viisakust ja näilist vagadust.
Seega julgen neile niimoodi arvajatele öelda, et nad võivad siin eksida. Ma tean paljusid enesearenguga tegelevaid mehi, kes aastaid on tegelenud nii võitluskunstide kui muude füüsilist võimekust treenivate distsipliinidega. Neil meestel pole ei harjumust ega aegagi, ekraani jõllitada ja teistele halvakspanevaid hinnanguid jagada.
Millised on need väärtused, mida kannavad sinu lemmikinimesed?
Hindan inimestes empaatiat, mis väljendub ka täiesti teiste seisukohtade lubamises.
Minu lemmikinimesed on mööda maailma laiali ning nad on kõik väga erinevad, ent neid seob üks ühine väärtus – nad vaatavad, mitte ei näe. Nad kuulavad, mitte ei kuule. Nad panevad seltskonnas viibides telefonid käest.
Sinu viimatine hea lugemiselamus, filmielamus, kontserdielamus?
Jordan B. Peterson “12 Rules for Life”; “Hemingway and Gellhorn”; paari aasta tagune Põhjamaade Sümfooniaorkestri ja Anu Tali võimsa rühma venelased, Estonias.
Hannes Võrnoga ajas juttu Mariann Joonas
P.S. Kui sul ei ole mahti oodata, millal Hannese uus saade “Fakebook” Telegramis algab, võid tema mõtteid kuulata ka raamatu “Hannes Võrno 33 kohtumist” esitlusel sel kolmapäeval, 11. detsembril kell 18 Rahva Raamatu poes Viru keskuses.
P.P.S. Kui tahad “Hannes Võrno Fakebooki” kuulamiseks kindlustada endale koha “esireas”, siis vaid loetud nädalad on võimalik Minu Telegrami ehk tasulise Telegrami aastapaketti osta soodushinnaga 33 eurot (või kuutasuga 5.99 eurot).
Foto: Kersti Niglas
