Kui sa elad siin ja praegu endaga vastuolus, siis põlistad sa seda kollektiivset hullust, mida kujutab endast piiravas vormis elatud elu. Kui hakkad aktsepteerima seda, kes sa oled, siis hakkad mõistma seda õnnistust, mis igal hetkel su reaalsuses voolab. Aktsepteerimise raamides saab kõigest, mille kohta sa kunagi uskusid, et see tuleb ületada, korda teha või muuta, vahend, läbi mille jumalik arm sellesse maailma kanaldatakse. Sa näed, et see, mille vastu sa endas olid, avas sulle tegelikult ukse säravasse uude reaalsusesse.
Vastupanu on kasutu. Klammerdumine ja vastumeelsus on väsitavad ega toimi. Vahel sa tunned, justkui oleks sul see käes, mida tahad, ja oled õnnelik.
