Tihti arvatakse, et GMO-de keelamine mahepõllumajanduses põhineb emotsionaalsel seisukohal “tehislik = halb”. Tegelik küsimus seisneb, kuhu tahame ühiskonnana areneda ning mis sellega kaasneb. Kui suuri riske oleme valmis aktsepteerima ja milliseid eeliseid riskivõtmine annab.
Levinuimaks argumendiks GMO-de vastu on terviseriskid. Kuid need riskid, mida täna hinnatakse tihti läbipaistmatult, ebapiisavalt ja madalatest standarditest lähtudes, moodustavad vaid murdosa suuremast probleemide kogumist.
Geneetiliselt muundatud (GM) taimi on kasvatatud maailmas üle 20 aasta. See aeg on näidanud nendega seotud arenguid ja toonud välja probleemid. Lühidalt: GMO-d on muutnud põllumajanduse vähem õiglaseks, riskantsemaks ning ei ole aidanud maandada põlumajandusest tingitud keskkonnakahjusid, pigem vastupidi.
Kemikaalifirmade haardes
GM-põllukultuuride arendamise taga on kitsas nn top-down lähenemine põllumajandusele, mis on koondanud seemneturu suuresti kemikaalifirmadele kontrolli alla. See on aheldanud põllumehed lakkamatusse herbitsiidide ja kallite seemnete ostmise ringi ning vähendanud alternatiive seemneturul. Sortide kadumine vähendab põllumajanduslikku mitmekesisust ja võib tulevikus kurjalt kätte maksta.
GMO-sid kasvatatakse valdavalt monokultuurina, mis muudab põllumaa roheliseks kõrbeks ja põllumajanduse aina intensiivsemaks. Põllumehi sunnib see tegelema üha suurema hulga herbitsiidiresistentsete umbrohtudega.
Enamikus GMO-sid kasvatavates riikides suurenevad intensiivpõllumajandusega kaasnevad nähtused: keskkonnareostus ning sõltuvus kunstlikest sisenditest ja taastumatutest ressurssidest.
Kuna GM-kultuuride puhul leidub palju potentsiaalsete riskide allikaid, on nende edasist otsest ja kaudset mõju loodusele raske ennustada ka teadlastel.
Ühtede õiguste rikkumine teiste arvelt
GMO-de turuletoomise üks argumente on vaba valiku võimaldamine põllumeestele ja tarbijatele: mida kasvatada ja tarbida. Kuna avatud ökosüsteemis on geneetiliselt muundatud ja mitte-GM taimede kõrvuti kasvatamine sisuliselt võimatu, käib ühtedele valikuvõimaluse pakkumine aga teiste õiguste rikkumise arvelt.
Hispaanias on piirkondi, kus ei ole enam majanduslikult mõttekas kasvatada mahemaisi. Kanadas leidub regioone, kus GMO-vaba rapsi kasvatamine ei ole enam võimalik – avatud süsteemis on saastumine paratamatu.
Teine levinud argument on “helgem tulevik”. Piiratud ressursside tingimustes peab aga hoolega valima, millesse panustada. Siiani on GMO-põllumajandust iseloomustanud tendents lubada liiga palju ja teha liiga vähe, pole ka näha selle muutumist.
GMO-de arendamise asemel saaks rahastada põllumajanduse muutmist jätkusuutlikumaks, aga siiani on tehnokraatlik maailm finantseerinud aina uusi lahendusi, mis kahjustavad nii inimest kui keskkonda.
Ajakirja Environmental Sciences Europe andmetel on GMO-de kasutuselevõtt suurendanud umbrohumürkide osakaalu: 2011. aastal kasutati geneetiliselt muundatud kultuuridel 20% rohkem herbitsiide kui tavakultuuridel.
GMO-de kasutuselevõtuga kaasnenud glüfosaadi ületarbimine on kaasa toonud nn superumbrohtude ehk herbitsiidiresistentsete umbrohtude tekke: näiteks USAs on neid praeguseks juba 20 liiki ja mitmed levivad kiiresti, suurendades nii herbitsiidikasutust kui ka põllumeeste kulutusi.
Ajakirjas Food and Chemical Toxicology äsja ilmunud uurimuse kohaselt avaldus glüfosaadiresistentset GM maisi NK603 tarbinud rottidel suurem soodumus kasvajateks kui kontrollgrupi katseloomadel.
Loe mahepõllumajanduse ja mahetoidu kohta lähemalt aadressil www.maheklubi.ee.
Allikas: www.bioneer.ee
