Tarvo, mis sind isiklikult Gaia maailmapildi juures selle aasta järel kõige rohkem intrigeerib?
In-teg-ree-rib, oleks ehk kõige õigem öelda! Gaia maailmapilt integreerib endas kõik eluks vajalikud ning olulised aspektid. Võtmesõnaks on ühtekuuluvus. Gaia haridus loob sellist ühisvälja, milles mõnda aega viibivad inimesed hakkavad mõistma oma olemust kuuluvuse kaudu.
Kuuluvuse kaudu kogukonda või?
Planeet Maa asukate hulka. Inimene hakkab Gaia hariduse toel olemuslikult mõistma, et ta on selle planeedi asukas. Nagu plankton, mesilane, roheline taim või elevant. Ta ei kuulu mitte pelgalt inimühiskonda, vaid tervesse ökosüsteemi. On osake suurest plaanist. Ja iseennast rohkem lahti mõtestama õppides mõistab järjest paremini ka oma kohta hiigelsuures skeemis. Mulle tundub, et inimkond elab paradigmas, kus me peame ennast loodusressursside valitsejateks ja selles kontekstis on võimatu uusi lahendusi leida. On aeg sellest vaatenurgast loobuda ja mõista loodusseaduste algupära ning sellest tulenevaid põhjus-tagajärg seoseid.
Kas kasutad Gaia haridust oma igapäevaelus juba täie rauaga?
Niipalju, kui oskan või saan. On suhteliselt palju kohti, kus täna veel siiski ühe või ka mõlemad silmad kinni pigistan. See on täiesti teadlik mööda vaatamine, sest ma lihtsalt ei ole ise veel valmis ühel või teisel viisil toimima. Mitmed asjad on spetsiifilised ja neid saab rakendada alles siis, kui oled ise nii-öelda materjalile järele jõudnud. Kui maailmavaade on sees paika loksunud ja enam teisiti ei taha või ei saa, tekib ka muutus.
Kirjelda mõnd olukorda oma igapäevast, kus õpitu Sinu jaoks juba töötab?
Näiteks materjalide taaskasutus. Varasemalt ei kõhelnud ma vanu materjalinärakaid prügikasti või lõkkesse saatmast. Kui kasutust hetkel ei näinud – parem kohe silma alt ära. Sel suvel tekkis vajadus jalatsiriiuli järele. Tahtsin selle ise teha. Muu materjali kõrval vaatasin ühest teisest projektist üle jäänud, parajalt vettinud ja pleekinud laudasid. Lasin laudadel ära kuivada ja lihvisin need ühe vahva masinaga nii ära, et pleekinud osa jäi alles ja natukene paistis alt uut puitu ka. Selle materjaliga poleks ma enne osanud palju muud teha kui ära põletada. Ja nüüd kõnetab nende utiliseerimisest pääsenud laudade mustrite harukordne välimus mind iga kord, kui riiulist mööda lähen või selle poole vaatan.
Ma olen tegelikult olnud suurema osa elust stiilsete ja korralikult tehtud asjade hindaja. Loomulikult käis sellise elustiiliga kaasas ka pidev uute asjade hankimise vajadus. Olid need siis rõivad või miski muu.
Taaskasutatavaid materjale või esemeid leidub meie kodudes või abihoonetes tegelikult metsikutes kogustes. Olen ühtäkki hakanud neid ressursse tajuma, märkama ja kasutama.
Oled hakanud metsikut loodust ka teise pilguga vaatama?
Eelkõige just seda. Me oleme kodus peamiselt üritanud küttepuudeks kasutada metsakuiva puitu. Toonud metsast neid puid, mis on ise maha kukkunud. Meie maa peal on ka üks natuke pehme, isegi soise pinnasega hästi ilus metsatukk. Suvel käis paar tormi üle, langetasid seal mõne puu. Ema õhutas mind tormimurdu ära tooma, et raisku ei läheks. Käisin vaatamas ja sain aru, et selle pehme maastiku peal traktoriga mässates tekitaksin metsaalusele rohkem kahjustusi kui asjast kasu on. Jätsin need mahalangenud puud hoopis sinnasamasse ökosüsteemi ära mädanema, sest metsakuiva puitu saan tuua välja ka kuivematelt aladelt, kus selliseid kahjustusi ei teki.
Sekkumise asemel seega pigem lased asjadel olla, kui see võimalik on?
Jah, see lähtub ringi dünaamikast (Gaia Akadeemias räägitakse ja arutatakse kõiki asju ringis istudes. Ringil pole algust ega lõppu, samuti puuduvad hierarhiad. Kõik ringi liikmed on võrdsed. Kui üks räägib, teised kuulavad jne – toim.) ja on sellest välja kasvanud. Veel üks huvitav asi on tänu ringi tunnetuse kogemisele juhtunud – kui varem püüdsin ikka teisi inimesi juhtida või suunata, siis nüüd usaldan varasemast palju enam nende iseorganiseerumisvõimet.
Olen õppinud pigem looma tingimusi ja keskkonda, kuhu juurde tulijad saaksid ise maksimaalselt avaneda. See on üks olulisemaid aspekte, sest võimalust lihtsalt olla tuleb suhteliselt harva ette.
Muinastulede ööks ootasin tänavu külalisi. Tegutsesin sisuliselt terve päeva selle nimel, et neile maja lähedale õue võimalikult õdus õhustik luua. Valgustasin kõik nurgad ja teerajad, et oleks ilus ja turvaline liikuda. Seadsin korda söögiala ja lõkkekoha. Lõin pinnase, kus sai tekkida hästi hubane olemine. Just sellise pinnase loomises näen laiemalt isiklikku potentsiaali. Tuleb luua keskkond ja lubada teistel olla, siis saavad imed kergemini ilmneda. Ja nii ta sündis, õhtu jooksul tekkis mitmeid hetki, mida siiani soojalt meenutatakse.
Maailma parandamise kärbest akadeemia sulle sisse ei süstinud?
Minus on vastupidi hakanud õppeaasta jooksul juurduma üks teadmine, millest ma enam lahti pole saanud – uus maailm ei saa kujuneda keset vana maailma melu. Lihtsalt ei saa. Vana neelab kõik selliste katsetuste alged väga kiiresti alla. Seal valitsevad tingimused viivad tagasi tuttavasse rappa.
Mõttekam on kogu sellest hälbinud jamast veidi eemalduda ja luua puhas väike alge. Sinna hakkab parajal hetkel ise ressurssi juurde tulema. Siis tuleb muidugi lubada sel/neil ka tulla.
Kuidas vahet teha, millal sekkuda ja millal lasta olla?
Sain väga väärtusliku õppetunni, elades üsna mitu aastat ühes San Fransisco ašramis. Avatud ustega organisatsioonis, ühes hästi kirjus ning kiire tempoga linnas. Meilt käis igapäevaselt suur hulk rahvast läbi. Millalgi hakkas mind väga häirima see, et meie ašrami püsiasukad ei pidanud piisavalt korda. Asjad olid ripakil. Näiteks visati jalatsid peahoone eeskojas niimoodi hunnikusse, et see lihtsalt riivas silma. Tõstatasin probleemi – jutlustame võhivõõrastele 365 päeva aastas muudkui harmooniast ja puhtusest, aga ise ei suuda omi jalanõusidki korralikult ära panna. Üks vanem naine, kes meil õpetaja rollis oli, vaatas mind ja lausus: “Sa küll räägid pidevalt sind häirivast olukorrast, aga mida sa reaalselt teinud oled, et see muutuks?” Lõppkokkuvõttes saigi jalatsite korrastamine selles eeskojas minu igapäevaseks praktikaks. Käisin ja muudkui sättisin, koristasin, lõin silmale viisakat pilti. Kuna ma enam ei jauranud, vaid hakkasin toimetama, andis see mõne aja pärast ka teistele impulsi hakata oma jalatseid korralikult ära panema.
Inimene pidavatki õppima kõige kiiremini eeskuju pealt, ükskõik kui noor või eakas ta ei ole?
Nõustun. Inimkonna üldise tervisliku seisundi parandamise võtmeks on eeskujude olemasolu. Neid jälgides kaasneb automaatselt inspiratsioonipuhang. Kui ma ise näen kedagi hästi sooritamas mõnda tegevust, mis mind paelub, tahan pool-alateadlikult kohe ise ka selle poole liikuda. Kui kuulen kedagi samast asjast rääkimas, ei kõneta sama teema mind pooltki nii palju. Ega sunni kaasa tulema.
Inspireerivad inimesed on minu akude allikaks. Püüan neilt saadud impulsse hoida ja oma ellu rakendada nii palju kui võimalik. Sellest tulenevalt püüan rääkida vähem ja teha rohkem. Aidata seal, kus saan ja jagada oma mõtteid siis, kui selleks on vajadus ning vältida nii-öelda eetri täitmist. Gaia Akadeemia on selles plaanis ostunud väga heaks valikuks, sest olen kohtunud mitmete inimestega, kes mind seesmiselt on valjusti kõnetanud.
Tarvo Nurmeotsaga ajas juttu Rando Tooming
Grupp äsja lõpetanud “akadeemikuid”, nagu neid kutsub Gaia Akadeemia ellukutsuja Toomas Trapido, jätkab oma õpetuste saamist edasijõudnute kursusel.
Gaia akadeemia võtab praegu, oktoobris vastu ka uue lennu õpilasi.
Vaata täiendavat infot õppeasutuse koduleheküljelt või Facebooki lehelt
