Suurem osa meist on vähemal või suuremal määral “sõbralikus” sõltuvuses rasvasest, soolasest ja magusast, lisaks veel “erilises” suhtes šokolaadi, jäätise, vahukoore, punase veini, õlle või muu sellisega. Meie vapper keha saab sellega hakkama, aegajalt tundub, et isegi suurepäraselt, nii et väga suureks muretsemiseks ei näigi põhjust olevat.
Ja kui tulebki sellepärast maksta väikest lõivu suurema või väiksema ülekaalu, väsimuse või enesega rahulolematuse näol, siis tundub see siiski enamasti ok. Või kui grillipidude, veiniga liialdamise, suitsetamise jms elunautimise hinnaks on maksimaalselt ehk 10-25 aastat varem suremine või paremal juhul “vaid” need või teised tabletikesed kusagil ebamäärases tulevikus, siis võib justkui selle teadmisega täna üsna rahulikult võtta.
Nii et kordan – parem oleks edasi lugemine kohe lõpetada…
Ja ma ei tahagi jätta muljet, et oleksin ise mingi eriline pühak kogu sellel taustal. Ei, vähemalt lähiminevikus kindlasti mitte. 7-8 aastat tagasi olin minagi täiesti tavaline eestimaine meesisik – rügasin tööd ja lähenesin vaikselt aga kindlalt 100 kg massipiirile (altpoolt lugedes). Ning Statoili bensukast sai autokütusele lisaks ikka ka üks mõnus jäätis võetud… Siis aga muutus korraga kõik – lõpetasin eneselegi ootamatult üsna päevapealt mammonajahi ning kohtusin inimeste ja raamatuga, kust leidsin juhatuse lihtsate aga kindlate tervisenippide juurde. Muutsin päris radikaalselt oma toitumist ja eluviise, nii et kõik suure vaevaga kogutud 20 ülekilogrammi sulasid vaid mõne kuuga, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Energiatase tõusis lakke, igasugused haigused hakkasid minust käima kauge kaarega mööda ning kõige selle tipuks sain lahedasti selga oma 25 aastat kapis seisnud pulmaülikonna ja tundsin ennast selles ja kogu omas uues olemises paganama hästi. Aga ikkagi, visaku esimene kivi see, kes ise patust prii…
Nii et laskem parem filmil ise enda eest rääkida, tundub turvalisem.
Ja mis me seal siis näeme. Üks uue provokatiivse tervisefilmi “Kahvliga skalpelli vastu” (ingl k “Forks Over Knives”) autoritest, Lee Fulkerson avastas ühel ilusal päeval, et tema tervisega ei olegi kõik nii ilusti ja kenasti, nagu ta seni oli arvanud, isegi hästi mitte, vaid mõnes aspektis lausa hullusti kohe. Aga õnneks sattus ta nõu küsima selliste arstide käest, kes ei tõtanudki kohe retsepte välja kirjutama, vaid soovitasid talle hoopis 12-nädalast taimse toitumise programmi. Ja ta otsustas selle väljakutse vastu võtta ning sellest samas ka dokumentaalfilmi vändata. Filmi direktor, Brian Wendel, oli sellistest teemadest huvitatud olnud juba ammu ning tervitas võimalust nendega nüüd veelgi süvenenumalt tegeleda.
Et film saaks põhjalikum ja huvitavam, kutsuti juurde veel teisigi, lausa eluohtlikult haigeid katsejäneseid ning koostöös asjatundlike perearstidega pandi nemadki paarikuulisele mitmekülgsele taimsele toitumisele ja järgiti nende edusamme ning katsumusi.
Kaalukuse lisamiseks küsitleti oma ala tõelisi tippspetsialiste – taimse toitumise mõjude uurimisele pühendunud toitumisteadlasi ameerika tippülikoolide juurest – dr. T Colin Campbell ja dr. Galdwell Esselstyn, kellede pika ja põhjaliku elutöö kokkuvõtteks see film on. Küsiti kommentaare ka teistelt teadlastelt ja spetsialistidelt, nagu nt dr. John McDougall, dr. Neal Barnard jt.
Vürtsiks filmiti üles ka paar taimetoitlastest profiatleeti (nt sportliku vabavõitluse maailmameister Mac Danzig) ja naine, kes võitis taimse toitumisega rinnavähi ning veel 70-aastaselt harrastab triatloni.
Veel monteeriti juurde huvitavaid ja silmiavavaid ajalookaadreid, lisati pisut kaasaegset psühholoogiat (dr. Doug Lisle) ja võeti ette ka mõned levinumad ja tõsisemad vastulaused (millest suurem osa sai küll filmis ka elegantselt kummutatud).
Ning kõik need koostisosad kokku annavadki filmi, mis võib väga vabalt muuta elusid. Nii et olen hoiatanud. Kutsun teid siiski julgesti seda vaatma ja filmi lõppedes vahetama mõtteid ja küsimusi, mida sellised provokatiivsed teemapüstitused kindlasti rohkesti tekitavad.
Miks aga just see film paljude teiste omasuguste hulgast minu tähelepanu köitis? Ilmselt oma suure proffessionaalsuse ja tõsise ning teaduspõhise teemakäsitlusega, aga samuti mingi erilise südamlikkuse ja lootusrikkusega, mis eriti filmi lõpukaadritest lausa tugeva soojusena ekraanilt vastu kiirgab.
Enda kohta veel niipalju, et olen viimased 6 aastat ise just neidsamu filmis “Kahvliga skalpelli vastu” kirjeldatud põhimõtteid järginud ning toitumisnõustajana töötades ka neid oma klientidele soovitanud. Seetõttu ei kõhelnud ma kaua, vaid võtsin ja tõlkisin filmi kiirelt eesti keelde ning olen seda juba kümnetele ja kümnetele alati tänulikele seltskondadele näidanud ja kommenteerinud. Minu tagasihoidlik lootus on, et lõpuks saab paljude sarnaselt mõtlevate inimeste ühisel toel ka siin Eestimaa paesel pinnal üks tervislik lumepall veerema lükatud.
Bensiini aga võtan ma endiselt Statoilist, jäätist küll enam mitte, kuid aeg-ajalt köidab mind seal siiski üks teine hõrgutis…kõige paremini tundub selle vastu aitavat krediitkaardiga õues automaadis tasumine ning ka filmi “Kahvliga skalpelli vastu” lõpukaadrite meenutamine.
Kohtumiseni “Kahvliga skalpelli vastu” avalikel linastustel ning diskussioonidel.
Rohkem infot, filmi ametliku treileri ja järgmised linastusajad leiad kodulehelt:
http://www.humare.ee/
Järgmine filmi ühisvaatamine koos tervisliku ampsu ja filmile järgneva aruteluga toimub 16.mail Õpetjate Majas kl 18:00. Täpsem info: http://www.metameditsiinikeskus.ee/koolitused-and-seminarid/kahvliga-skalpelli-vastu
Autor: Rain Vainik, toitumisnõustaja
www.humare.ee
