Täpsemalt ohustab Eesti kosmosesatelliiti väike metallitükk, mis pärineb mõne aasta eest hävinud satelliitide jäänustest tekkinud pilvest. “Teise augusti hommikul kell 7.40 satub ESTCube’i trajektoor ristuma neli aastat tagasi sateliidi Iridium ja Vene militaarse sidesatelliidi Strela 2-M kokkupõrke tagajärjel tekkinud prügipilvest pärineva osakesega. Kui kokkupõrge toimub, siis ei jää loomulikult ESTCube’ist midagi järele, sest kuigi mõlemad objektid on pisikesed ja kerged, siis nende kiirus on ju meeletu – 7,5 km sekundis ehk 27 000 km/h. Võtame selle veel ruutu ja siis me saame mingisuguse ettekujutuse sellest, millise pauguga kokkupõrge toimuks,” rääkis Noorma
Mart Noorma sõnul tasub USA kosmoseoperatsioonide ühendatud juhtimiskeskuselt tulnud hoiatusse tõsiselt suhtuda. Mõni nädal enne Eestit sai kosmoseriigiks Ecuador, lennutades aprilli teisel poolel orbiidile samuti väikese nanosatelliidi – Pegaso. Paraku said nad mai keskel samasuguse hoiatuse nagu praegu meie satelliidimeeskond. 23. mail läks nende satelliit ajalukku kui esimene nanosatelliit, mis hävis kokkupõrkel kosmoseprügiga.
Noorma peab ESTCube’i-i kosmoselennu samasugust lõppu siiski vähetõenäoliseks: “Toimumas on midagi, mida on ennustatud juba aastakümneid. Kui inimtekkelisi objekte maa orbiidil on piisavalt palju, siis iga kokkupõrke tagajärjel tekkiv prügipilv nagu laviinina paljuneb, olles ohtlik teistele satelliitidele. Praegu on olukord selline, et vea piires võivad see objekt ja ESTCube kokku põrgata, aga tõenäosus, et see kokkupõrge ka tegelikult realiseerub… Ma arvan, et see on alla kümne protsendi.”
ESTCube’i meeskonnal on esimene võimalus kontrollida, kuidas meie satelliit ohtlikust olukorrast väljus, reede hommikul kell 10.07, kui satelliit peaks olema meist ülelennul.
Eesti tudengisatelliidi programmi juhendaja Mart Noorma ütles, et siiani on olnud loodus ESTCube’i vastu. Seda põhjusel, et esimesel nädalal pärast kuubiku orbiidile lennutamist toimusid üle aastate suurimad päikesepursked. Nendest väljuv radiatsioon võib aga hävitada ka suuremaid satelliite.
“See on tõeline ime, et ESTCube selle üle elas,” tunnistas Noorma. Tõenäosus, et mõni seatud eesmärkidest ei õnnestu, on pidevalt olnud väga suur. “Kanderakett plahvatab, esimest signaali ei saa, digitaalside ei toimi… siiani on aga kõik õnnestunud parimal võimalikul viisil,” rääkis Noorma.
Enne kuubiku orbiidile lennutamist seadis töörühm endale neli peamist eesmärki:
1) testida kümnemeetrise juhtme väljalaskmist, mis on osaks elektrilise päikesepurje arendamise juures;
2) mõõta elektrilisele purjele mõjuvat jõudu;
3) pildistada väljalastud juhet;
4) lisamissioonina pildistada kosmosest Maad, võimalusel ka Eestit.
Maast on ESTCube praeguseks mitmeid fotosid ka teinud, Eestit pole veel pildistada õnnestunud. Viimane ülesvõte tehti Mustast merest. Noorma tuletas siinkohal meelde, et kõigi seatud eesmärkide täitmine pole sugugi lihtne.
Ühelgi teadusrühmal maailmas pole õnnestunud satelliidi keerlemapaneku elektromagnetilist süsteemi nõnda väikese satelliidi puhul käivitada. Eestlaste tudengisatelliidi puhul kavatsetakse seda aga teha. Nimelt, enne päikesepurje väljalaskmist tuleb kuubik kindlasti pöörlema saada. Vastasel juhul poleks võimalik juhet välja lasta.
Pöörlema tahetakse kuubik saada juba lähiajal, kuna praeguse graafiku kohaselt võiks päikesepurje välja kerida augusti lõpus. “Aga kui homme läheb halvasti, siis seda ei juhtu üldse. Enne kui soomlased järgmisel aastal uue satelliidi välja lasevad,” jäi Noorma äraootavale seisukohale.
“Elame looduse armust,” tunnistas Noorma.
Allikad: www.postimees.ee, www.teadus.err.ee
Vaata lisaks EstCube-1 kohta Facebook’ist ja kodulehelt.
