Juba mõiste "esivanemate kummardamine“ eeldab, et eksisteerivad teatud järjepidevad kombetalitused ja rituaalid, mis on pühendatud esiisade mälestamisele ja austamisele. Tahan märkida, et see ei ole seotud ühegi konkreetse religiooniga. See on üldinimlik seisund, mida eri kultuurides tõlgendatakse erinevalt. Kõik võivad olla vabalt mis tahes traditsiooni raamides: kas selle, mis saadi päranduseks (ja millel on seetõttu lisajõud), või selle, mis valiti põhjusel, et see on hingelähedasem, või üldse ilma ühegi traditsioonita. Isegi kui oled ateist või materialist ega usu mitte mingisugusesse esoteerikasse, ei saa sa eitada oma esivanemate mõjutusi, kuivõrd sul on nende geenid. Kui oled sellest mõjust teadlik, siis on sul lihtsam sellega töötada ja pöörata endale kasutoovaks, selgitab Viktoria Raidos raamatus "Esivanemate pärand".
Esimese asjana pead suguvõsaga töötamiseks koostama oma pere sugupuu kuni seitsmenda põlveni. Mida rohkem sa oma esivanemate kohta tead, seda parem. Soovitatav on teada esivanemate eesnimesid (ka seda, milliste esivanemate järgi pandi lastele nimed), perekonnanimesid (need võivad palju öelda), sünni- ja surmadaatumeid (oluline on jälgida, kas on olemas seaduspärasusi ja kordusi), milliseid rahvusi on suguvõsas olnud (on eriti oluline, kui suguvõsas on esinenud omavahel vaenujalal olevaid rahvusi või rahvusi, kes on kokku puutunud genotsiidiga), millega esivanemad tegelesid (see võib viidata võimalikele eelsoodumustele ja annetele), kas on mingeid probleeme, mida sugulasliine pidi edasi antakse.
