Diabeedi korral ründab immuunsüsteem kõhunääret (pankreast), täpsemalt neid rakke, mis toodavad insuliini. Neid rakke nimetatakse beeta-rakkudeks ja need paiknevad väikeste kogumitena ehk saarekestena eelkõige kõhunäärme sabaosas. Et beetarakke jääb saarekestes üha vähemaks, väheneb koos sellega ka toodetava insuliini hulk. Kui pankreas ei tooda enam piisavalt insuliini, kujuneb teil välja diabeet.
Insuliin on vajalik, et veres ringlev suhkur ehk glükoos rakkudesse viia. Rakkudele on glükoosi vaja energia tootmiseks. Glükoos jääb vereringesse, mistõttu veresuhkru tase tõuseb, samal ajal kui rakud nälgivad.
Insuliini tootmine väheneb järk-järgult
Kui immuunsüsteem on hakanud ründama beetarakke kõhunäärmes, väheneb insuliinitootmine astmeliselt, mõnikord kiiresti ja mõnikord aeglasemalt. Insuliinitootmine võib langeda kuni kümnendikuni esialgsest, enne kui teie keha märkab, et insuliinist on puudus. See on hetk, mil teil tekivad suhkruhaiguse sümptomid. Kui diabeet on kord diagnoositud ja alustatakse insuliinravi, sageli beetarakud osaliselt taastuvad. Lühikest aega võivad nad toota rohkem insuliini. Seda perioodi nimetatakse mesinädalateks või remissioonifaasiks. Mõne aja pärast insuliinivajadus siiski jälle tõuseb.
Pärilikkus
Mis tegelikult põhjustab 1. tüüpi diabeeti, st. mis paneb organismi immuunsüsteemi reageerima valesti, ei ole tänaseks täiesti selge. On siiski teooriaid, et teatud geneetilise taustaga inimestel tekib keskkonnamõjurite ja võib-olla ka viiruste toimel autoimmuunreaktsioon, mis põhjustab insuliini tootmise häirumise. Seetõttu on 1. tüüpi diabeeti haigestumise tõenäosuses teatud pärilikkusemoment. Kui teil ei ole 1. tüüpi diabeediga sugulasi, on haigestumise risk ligikaudu 0,3%…0,4%. Kui ühel teie vanematest on 1. tüüpi diabeet, suureneb risk ligikaudu 5%-ni. Kui haigust põeb teie kaksikõde või -vend, siis on teie risk haigestuda 30%…50%.
Esmased sümptomid
Kui insuliini on organismis vähe, jääb verre liiga palju suhkrut. Liigne suhkur eritub neerude kaudu uriiniga, viies kaasa vedelikku. Selle tagajärjel uriinikogused suurenevad, tekib pidev janutunne ning kaalulangus. Lisaks võib esineda väsimust, nõrkust, koormustaluvuse langust, suurenenud söögiisu ning naha sügelust. Haavad paranevad aeglaselt ning öösiti tekivad säärelihaste krambid. Insuliinipuudus ja 1. tüüpi diabeedi avastamise hilinemine võivad viia ketoatsidoosi kujunemisele, mis on tingitud happeliste ainete kuhjumisest organismis.
Happemürgistuse sümptoomideks on iiveldus, oksendamine, kõhuvalud ja väljahingatava õhu atsetoonist tingitud hapukasimal lõhn. Seisund viib jätkudes unisusele ja teadvusekaotusele.
Ravi
Kuna suhkruhaige organismis insuliini ei toodeta, on vajalik eluaegne asendusravi iga päev insuliini süstides. Insuliiniasendusravi püüab jäljendada normaalset insuliinieritust. Diabeetik vajab basaalinsuliini, mis katab insuliini vajaduse öösel ja söögikordade vahel. Toidukordade eel süstitakse kiiretoimelist insuliini, mille ülesandeks on talletada toidust saadavad toitained ning vältida liigset veresuhkru tõusu peale sööki. Lisaks insuliinravile on vajalik täpselt järgida oma toitumist. Toidukoguste hindamine ja planeerimine söögikordade kaupa (eriti süsivesikute arvestamine) ning vere suhkrusisalduse mõõtmine aitavad diabeetikul leida just temale sobivad insuliiniannused. Liikumine ning aktiivsed eluviisid, mis tugevdavad insuliini toimet ning langetavad veresuhkrut, on suhkruhaige elus sama tähtsad kui insuliin.
Prognoos
Sõltub veresoonte kahjustuse tekkimise kiirusest ning raskusest. Mida stabiilsemana hoitakse veresuhkru tase, seda aeglasemalt tekivad tüsistused. Tõsisemad komplikatsioonid veresoonte poolt põhjustavad infarkti, insulti, gangreeni, nägemise kaotust ja neerupuudulikkust. 1. tüüpi suhkurtõve haigetel on neeru veresoonte kahjustuse tagajärjel kujunev neerupuudulikkus põhiliseks surmapõhjuseks. Neerukahjustuse esmased ilmingud võivad avalduda umbes 10.-15.ndal diabeediaastal.
1. tüüpi diabeeti ei ole võimalik ennetada.
Allikas: www.diabeet.ee
