Mulle tundub, et rääkides elust, räägime kogetavast ehk tunnetatavast. Ja me teame igaüks ju omast käest, kui raske on mõnikord sõnastada, mida tunneme, või kirjeldada mõnda maitset või lõhna. Elu on midagi, mida me saame nii maitsta kui ka nuusutada - ehk tunda; kompida - ehk taas tunda; ja ka kuulata - ehk jällegi tunda, tunda helilaineid. Ning näha - ehk tunda valguslaineid ja osakesi. Elul ja selle kogemisel on palju pistmist tundmisega, ja minu meelest on seda oluline teadvustada, kui laskume püüdu otsida elu mõtet ja seda kirjeldada, mõtiskleb Erki Kaikkonen elu mõtte teemal.
Esmalt – elu ise on meie peas olev mõte. Kas siis mõttel ehk kontseptsioonil saab olla mõte? Mõte saab olla vaid vaatlejal kui subjektil.
