Enese väärtustamine või põlgamine saab alguse lapsepõlvekodus. Vanemate hoiakud, sõnad ja käitumine on see, mille põhjal tekib lapsel ettekujutus enda isikust. Need lapsed, kes on lapsepõlves saanud vanematelt piisavalt tähelepanu ja armastust, tunnevad end oma nahas hästi. Neil on kerge end väärtustada ja usaldada. Aga kui laps jääb tähelepanust ilma, kui talle edastatakse kas sõnade või käitumisega, et ta ei tea, ei saa hakkama, ei ole piisav – mis saab siis?
Lapsena pole meil filtreid, mis eristaksid abistavaid ja lõhkuvaid uskumusi. Me ei sea vanemate “tõdesid” kahtluse alla ja loome öeldu põhjal oma minapildi. Märkamatult saab me sisemise küla täieõiguslikuks elanikuks härra või proua Sisemine Kriitik. Jõuad vaevalt midagi plaanima hakata, kui kuuled teda ütlemas: “Lõpeta! Sa ei saa sellega hakkama”. Kohtud inspireerivate inimestega ja tahaksid nende eeskujul midagi närvekõditavat ette võtta, kui juba ta toriseb: “On seda nüüd vaja? Pärast jälle kahetsed”. Kui hoolega kuulad, siis kuuled, et Sisemine Kriitik räägib su ema või isa häälega. Manitsusedki on üsna sarnased!
Ega see tegelane iseenesest halb pole. Ta hoiatab ning kaitseb meid mõtlematute sammude ja ebaõnnestumiste eest. Aga kui talle liialt suur voli anda, kui temast saab su sisemise küla despootlik külavanem, siis on su vägi nõrk ja loovus pärsitud. Oled kui käsist-jalust seotud ja lõpuks on hingatagi raske.
Moonutatud minapilt võib lapsel tekkida ka siis, kui vanemad on ta sootuks hooletusse jätnud. Kas sellepärast, et neil pole oskust ega valmisolekut oma lapsega toime tulla või on nad otsustanud teha lapsest “omasuguse”, väikese täiskasvanu, kelle turjal on vastutuse koorem, mida ükski laps kanda ei jõua. Sellistel puhkudel ei teagi laps, mis tunne on olla tema ise. Kust tuleb siis enesekindlus ja usaldus?
Mäletad, kui lubasid endale, et ei käitu oma lapsega kunagi nii, nagu sinuga on käitutud – ei tänita, ei süüdista, ei ignoreeri, ei nõua võimatut? Millegipärast läheb ikka nii, nagu läheb… On päris kõhe mõelda, et see, mida oma lapsele täna ütleme, kõlab tema peas veel aastaid, isegi aastakümneid. See mõjutab teda kogu elu.
Õnneks on Sisemise Kriitikuga võimalik läbi rääkida. Mida tahaksid ta suust kuulda? “Ma usun sinusse”, kõlaks minu kõrvus väga hästi. “Sa saad hakkama”, annaks kindlasti jõudu edasi rühkida. “Lase käia! Mida sul ikka kaotada on!” aitaks mind siis, kui pähe kargab mõni pisut hull idee, aga julgusest jääb vajaka. Sa saad kõike seda ise endale öelda. Kui mõtled ja ütled julgustavaid mõtteid, siis kasvab su usk ja enesekindlus.
Enesekindlus pole midagi, mis on meile kaasa sündinud. Pole nii, et seda kas on ja sa lähed läbi elu nagu terav nuga läbi sulavõi või on elu jaganud sulle kehvad kaardid ja sind enesekindlusest sootuks ilma jätnud. Me saame enesekindlust ja -usku arendada kogu elu jooksul, muutes seda, mida enda kohta mõtleme ja ütleme.
Psühholoog ja filosoof William James on öelnud “Minu generatsiooni olulisim avastus on see, et inimesed võivad muuta oma elu, muutes oma mõttelaadi”. Aita ka oma lapsel uskuda endasse ja maailma! Aita tal tegutseda kooskõlas tema annete ja unistustega.
“Oo, ma olen geenius!” hüüatab me 8-aastane, kui piparkookidele glasuuri paneb. Tahaks, et ta julgeks olla ka edaspidi säärane päikene. Olla oma päikesesüsteemi keskpunkt ei tähenda sugugi ülbust või sallimatust. See tähendab, et sa lähed endale korda, et sa oled tähelepanu ja hoolimist väärt, et sa hingad täiel rinnal ja lased oma sisemisel päikesel särada. William James soovitab: “Otsi üles see hingeseisund, mille puhul sa tunned end kõige sügavamalt ja jõulisemalt elavat ning millega käib kaasas sisemine hääl, mis ütleb: “Selline olen ma tegelikult”. Ja kui sa oled selle seisundi leidnud, järgi seda.” Nii valgustad oma rada ning kiirgad soojust ja valgust kõigile, kellega elu sind kokku viib.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: Kõik saab alguse lapsepõlvest
Karmalised suhted – hingeliselt valusad, kuid vajalikud kogemused
10 sügavat tarkust teadjanaiselt Mai-Agate Väljatagalt
Alaväärsuse küüsis | Kas tunned, et sa ei ole piisavalt hea?
