Snezana Stoljarova kirjeldab mugavustsoonist väljumist ja eneseületamist kui oma isiklike piiride nihutamist, tegevust, mida vaatamata ebamugavustundele tehakse ikka edasi. Eneseületust kohtame igas elu etapis ja eri valdkondades. Spordis on eneseületus loomulik treeningu osa – pidev soorituse täiustamine, senise taseme ületamine ja oma isiklike piiride uurimine. Mingil määral eneseületust ja pingutust nõuab endalt iga inimene, kes soovib oma elus midagi muuta, nt tööd vahetada, suitsetamisest loobuda, kehakaalu kaotada või tõusta vara selleks, et minna tööle või trenni. Igasugune senise harjumuse muutmine nõuab enesedistsipliini ja tööd, mis tihtipeale tähendab pingutamistest tulenevat ebamugavust.
Vähem riske = turvalisus
Kui muutumine on elu loomulik areng ja vajalik osa, siis miks me ikkagi muutusi kardame ja neid tihtipeale lausa väldime? Võistlussportlasena tegutsenud ning nüüd vaimse treeneri, nõustaja ja koolitajana töötav Snezana ütleb, et see hirm tuleneb juba evolutsioonist, mil esivanematest koopainimesed seisid toidu, peavarju ja soojuse hankimisel iga päev silmitsi surmaohuga. Koopainimese põhieesmärk oli ellu jääda, seega prooviti iga hinna eest vältida riske ja säilitada turvatunnet. Arengu käigus on meie aju paika pandud nii, et tagada ellujäämine, seega aju peab nägema ette ohte. Mida vähem riske ja mida turvalisem meil on, seda suurem on tõenäosus elus püsida. Näiteks, kas võtta õun kõrgelt puuoksalt või madalalt? Kui võtta õun ladvaoksalt, nõuaks see mitmesuguseid ressursse nagu aeg, energia, osavus jne, pealegi kaasneb sellega oht alla kukkuda. Pigem võtta õun madalalt, sealt, kus mugavam, vältides riske ja ressursikaotusi. Kokkuvõtteks võib öelda, et mugavustsoonist väljumine võrdub võimaliku ohuga, seega üks osa meie ajust on väga huvitatud just sellest, et jääksime oma mugavustsooni. Siit tulebki meie loomulik vastupanu muutustele.
“Aga peale selle, et iga muutusega kaasnevad mitmesugused riskid, on seal ka kõige rohkem võimalusi ja hüvesid,” räägib Snezana. “Mugavustsoonist väljaspool on sellised terendavad tähed nagu areng, saavutused ning kõik muu uudne ja huvitav. Inimene, kes elab alalises mugavuses, piirab oma elu oluliselt.”
Ennast saab arendada
Iga inimene teeb teadliku või alateadliku valiku, kas ta soovib elada huvitavat ja mitmekülgset elu, õppides tundma oma suutlikkuse piire, võttes vastu elu ja iseenda esitatud väljakutseid, või elab tuttavlikku ja turvalist, ent suhteliselt piiratud elu. Meel pakub alati kõikvõimalikke alalhoidlikke mõtteid ja ideid, miks midagi mitte teha, miks lõpetada pingutamine ja vältida ebamugavust. Miks aga mõni inimene võtab muutusi vastu julgemalt kui teised?
“Üheks oluliseks faktoriks on meelekindlus. Kergem on sellel, kellel on rohkem enesekontrolli ja distsipliini. Meelekindlus on seotud tahtejõu ja vastupidavusega, aga hea uudis on, et neid omadusi saab arendada. Juurde saab õppida enesejuhtimist, mis on oskus juhtida oma käitumist, otsuseid ja tegusid vaatamata sisemisele ebamugavusele (nt negatiivseid mõtteid ja tundeid). Meelekindlusel ja väljakutsete vastuvõtmisel mängivad tähtsat rolli ka eelsoodumused, kasvukeskkond ja uskumused,” selgitab nõustaja.
Näiteks Carol Dweck, raamatus “Mindset” mõttemustrite teooria looja, uuris paljude laste ja noorte mõttemaailma, et teada saada, miks mõni on meelekindlam ja vastupidavam kui teised. Ta leidis, et asi on põhiuskumustes. Nende järgi jaguneb inimeste mõttemaailm piltlikult öeldes kaheks. Ühed, kes on kindlaks määratud mõttemutriga, nn fixed mindset, ja teised, kes on arengule suunatud mõttemustriga ehk nn growth mindset.
Uskumused pärinevad ühiskonnast
Kindlaks määratud mõttemustriga inimestel on uskumus, et nende omadused ja oskused on fikseeritud – kindlaks määratud, et andekus on kas kaasa antud või ei. Milleks ollakse suuteline ja milleks mitte, on justkui ettemääratud ja kaasasündinud andekuse tulemus. Sellise mõttemustri juures saab põhieesmärgiks oma üleoleku näitamine, oma andekuse ja suutlikkuse tõestamine. Jõupingutus ja takistused on selle juures vähese andekuse näitajateks, seega kui läheb raskeks ja tekib ebaõnnestumisi, antakse tihtipeale alla.
Arengule suunatud mõttemustriga inimesed usuvad, et kõike saab arendada. Oluline on vaid töökus – jõupingutus on normaalne, et midagi saavutada. Edu tagab mitte kaasasündinud andekus, vaid pigem kõva töö ja pingutus.
Mõlemad uskumused pärinevad tavaliselt kodust, lasteaiast, koolist ja ühiskonnast saadud tagasisidest ja peegeldustest. Positiivne on see, et fikseerutud mõttemaailmaga kaasnev uskumus on muudetav. Põhiline, mida Carol Dweck esile toob, on tagasiside. Kui me kiidame pingutust ja järjepidevat proovimist, siis me soodustame arengule suunatud mõtlemist. Oluline on lastele öelda “Väga tubli, et töötasid nii usinalt selle kallal!”. Snezana sõnul tuleb kiita ja rõhutada isiklikku arengut, mitte võrrelda teistega. “Tuleb teha jõupingutus lastele lahedaks. Kui last kiidetakse ainult tulemuse pärast, võrreldakse teistega (sa oled parem, kui teised) või rõhutakse andekust (sul tuleb kõik väga kergesti välja, oled nii andekas) ehk viidatakse justkui juba kaasasündinud andekusele, siis see soodustab fikseeritud mõttemustrite tekkimist. Laps arvab, et tal pole vaja pingutada, sest ta on ju niigi andekas. Või jäetakse võrdlemisel teisele lapsele tunne, et ta pole andekas, ja temal tekib samuti tunne, et pole vaja pingutada, sest ma olen andetu,” ütleb nõustaja.
Vajame meelekindlust
Snezana kirjeldab, et Carol Dwecki uuringus tehti lastega üks katse, mis tõestas, kuidas uskumused tekivad. Lastele anti lahendamiseks matemaatikaülesanne. Pärast jaotati lasterühm kaheks, kus ühe rühma lapsi kiideti töö protsessi eest (nt pingutasite, ei andnud alla, nuputasite lahenduste kallal), teisi aga tulemuste ja isiksuseomaduste eest (nt saite hakkama, te olete nii targad). Tarkuse eest kiidetud lapsed võtsid järgmisel korral sama raskusastmega ülesande, sest tekkis oht, et kui nad võtavad raskema ülesande, võivad nad ebaõnnestuda ja ei ole enam targad. Protsessi eest kiitust saanud lapsed aga võtsid raskemad ülesanded. Nendel lastel ei tekkinud survet oma tarkust tõestada, seega ei olnud riski läbi kukkuda. Nemad said ka raskema ülesande puhul olla töökad ja saada jälle kiitust selle protsessi eest. Arengule suunatud mõttemuster toetab meelekindlust ning selle uskumusega inimesed on rohkem valmis oma mugavustsoonist väljuma ja ennast ületama.
Kellelegi ei saa aga eneseületamine lihtne olla, sest olukorras, kui me ei allu oma turvalisuse ja mugavuse loomulikule tahtele, ongi raske ja ebamugav.
Soovitused ja harjutused, et eneseületustega paremini hakkama saada
Mõelda välja, milles tahan end ületada ja miks. Mille nimel? Nt milline sportlane ma tahan olla? Kas areng, järjekindlus ja pühendumine on mulle olulised väärtused? Kas nende nimel tasuks oma mugavusest loobuda?Tuleb arvestada ja teadvustada, et eneseületus on ebamugav. Kui tekivad mõtted, et ei taha, ei viitsi, samuti erinevad emotsioonid ja reaktsioonid, nt ärevus, hirm, väsimus, siis need on kõik normaalsed, aga ma teen siiski ära.
Siin on ka otsusel väga tähtis roll – miks ma tahan olla nt sellises pingelises olukorras? Sest tahan areneda. Kuna areng on mulle oluline, siis see on minu valik ja ma olen nõus, et minus tekib muretsemist, väsimust ja muid ebamugavustundeid. Kui ma aktsepteerin, et mul on raske, ja olen nõus neid ebamugavusi kogema, siis ei ole neil mõtetel ja tunnetel enam minu üle nii palju võimu. Oma tahtejõu proovile panemine ja mugavustsoonist väljumine ongi need samad trenažöörid, millega saame eneseületamise oskust arendada.
Rainer Nõlvak Hawaii raudmehe katsumusest ja selle kasust
Rainer Nõlvak, Microlinki asutaja ja üle-Eestilise koristusaktsiooni “Teeme ära 2008” üks eestvedajatest on harrastussportlasena katsetanud oma tahet ja taluvusmäära ühel ilmselt maailma raskeimal ühepäevasel spordiüritusel – Hawaii Ironmani triatlonvõistlustel -, ujudes neli kilomeetrit avamerd, sõites 180 km jalgrattaga ja jooksnud 42 km asfaldil, mille temperatuur tõuseb kohati pea 60 kraadini, seda kõike ajaga 9 tundi, 50 minutit ja 34 sekundit.
“Füüsiline pingutus on mulle lapsest saati meeldinud ja vastupidavusalad on hea võimalus iseendaga kahekesi olla,” alustab Rainer. “Vahel on sellist aega tarvis, ehkki tõsi, raudmehe triatlon on siiski päris karm katsumus.”See on nagu elus, et pingutad ja tundub, et enam ei jaksa … ja siis pingutad natuke veel … ja läheb kergemaks.
See on uskumatu tunne, kuidas väikeste eneseületuste kaudu ollakse lõpuks võimeline midagi ilmvõimatut korda saatma. “Enne triatloni ei jaksanud ma suurt üle 100 m järjest ujudagi. Isegi sügavale vette ei julgenud minna, saati siis ookeanis haidega koos kilomeetreid mõõta,” räägib mees. “Võistluse viimasel kilomeetril tundsin, et selle jaksan ma nüüd küll lõpuni joosta. Enne seda jooksin ühe kilomeetri kaupa, kaugemale ei jaksanud mõeldagi, aga Viimane Kilomeeter – see oli lennuk! Täielik kontrast eelneva 225 kilomeetriga. Eufooria! Kulgesin nagu mingis fluidumis, peas ainult üks mõte – hakkama sain! Ka treeneri roll oli väga oluline. Jüri Käen on Eesti parim vastupidavustreener!” kiidab Rainer . “Üksi on ikka keerulisem kui koos.”
Aga miks inimene üldse peaks ennast ületama? “Sellepärast, et siis sa oled elus, nii lihtne see ongi,” kinnitab Rainer. “Pärast Ironmani oli mu treenitus nii hea, et võisin aastaid lõunalauast üles tõustes poolmaratoni läbida, ilma erilise pingutuseta. Mul oli tunne, et võin mägesid paigast liigutada. Aga see pole põhiline. Tekkis arusaam, et kannatamisel on piir, et sellest veel edasi pingutades valu enam suuremaks ei lähe, et tahtega on võimalik minna läbi valu, kui on vaja. Mitte et seda tihti peaks tegema, aga see üleolek valust – see vabastab vaimu. Ja vabadust on vaja, kui tahad lennata!” võtab raudmees kokku pingutamisest ja eneseületusest tuleneva kasu ja minu meelest ka ühe peamise elu mõtte.
