Öeldakse, et ainus kindel asi siin ilmas on surm. Meist keegi ei taha mõelda surmale, sest sellega kaasnevad pigem negatiivsed emotsioonid. Kõik, mis meie elus on juhtunud, see on juhtunud. See, mis juhtub praegusel hetkel, on meie praegune hetk. See, mis hakkab juhtuma tulevikus, on tundmatu ja teadmatuse jada. Ainus, mida me teame on see, et ühel päeval me lahkume maisest elust.
Ühel päeval vaatlesin inimest, kes oli seljatanud raske vähi ja rääkis sellest piinlikult rõõmsalt. Küsisin endalt, et mis on minu vabandus, et ma ei suuda olla rõõmus? Miks ma ei suuda nautida seda pidevat katsetamist, proovimist ja elu heitlusi? Sellel hetkel peatus maailm minu jaoks ning kõik mind ümbritsev tardus hetkeks. Minu silme eest ning mõtetest jooksis läbi kogu minu senine elu. See ei ole pikk aeg, aga see on olnud kirev. Mõistsin, et olen nii palju proovinud ja küsisin endalt, et kas ühel hetkel ma jõuan ka kohale? Huvitav, kui palju inimesi sama endalt küsivad. Hakkasin mõistma, et ma olen kogu aeg otsinud, katsetanud ja proovinud. Mõistsin, et terve meie elu ongi üks pidev otsimine. Ja teisiti justkui ei saakski olla?
Ma olen oma elus vahetanud palju töökohti ja ameteid. Vahel mulle tundub, et ma olen proovinud rohkemat, kui Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Mind on selles kõiges piisavalt hukka mõistetud ning kurjalt küsimusi esitatud. Alati, kui jälle olin rahul ja tundus, et teen maailma parimat tööd siis tõmbasin hetkega oma elu puhtaks ja alustasin otsast peale. Osad inimesed kaugenesid ning teised kadusid, mõistmata, miks üks inimene nii palju proovib. Inimestel, kes ei otsi nii nagu sina, ei olegi võimalik mõista. Nad seisavad käed puusas nõutu näoga küsides, et miks sa seda jälle teed?
Kui sa õpid iseennast, oma soove ning otsimise rada austama ja hindama, siis sa ei kuula enam ümbritsevat. Ma tean, mis tähendab teha tööd selleks, et kord kuus laekuks arvele üks summa, maksta ära arved ja edasi elada tühjuses. Ma tean, mis tähendab elada teadmisega, et sa lihtsalt pead seda tööd tegema, see on nagu ellujäämise ülesanne. Aga elu ei peaks selline olema. Me ei peaks elama selleks, et tööd teha. Kui tegemist on tööga, mida armastame on see okei, aga vastupidiselt mitte. Elu ei peaks olema mäng, kus meie oleme mängunupp laual ning teised liigutavad seda meie eest. Me peaksime ise kõndima oma otsingurajal ning suunama malenuppu just selles suunas, kuhu süda soovib minna.
Täpselt aasta tagasi jätsin Eesti seljataha, tegin lõpparve siinse eluga ning lahkusin üheotsa piletiga. Ma tean, mis tunne see on ja ma elan iga päev selles tundes. Ma tulin siiski tagasi ja paari kuu pärast tegin samasuguse puhta lehe. Kolm kuud tagasi võtsin ette uue valge paberilehe ning nüüd, kolm kuud hiljem, teen seda jälle. Mõnele tundun ma lausa hullumeelne, ebastabiilne ja püsimatu inimene. Osa minust seda ongi, kuid ma leian, et meil kõigil on õigus otsida oma kohta. Otsida on vaja täpselt senikaua, kuni enam ei ole vajadust otsida. Ma tean, kui oluline on olla rahul sellega, mis sul on ja kus sa oled. Teisest küljest ma tean, kui oluline on jõuda oma kohta, elada elu, mis silmad särama paneb. Kas pole mitte meie elu liiga lühike, et elada seda, kasutamata maksimaalset potentsiaali?
Üha rohkem hindan ma oma elus vabadust. Vabadust teha oma valikuid ise ning elada kooskõlas oma tunnete ning soovidega. Kui keeran kalendris kuupäeva, siis pööran pilgu sellele päevale ja mõistan, et kõik, mis sellest tahapoole jääb on olnud põnev seiklus, mis on mind teinud inimeseks. Iga kuupäevaga, mida kalendris vahetan mõistan, et igas päevas hindan üha rohkem oma inimesi ja oma kohta. Hindan seda oma inimest, keda veel leidnud pole. Hindan teda juba praegu. Kujutan ette, mida temaga teeksin ja kuidas oleksin. Ma teen talle juba ruumi. Olen leidmas ka oma kohta või nii ma vähemalt arvan. Tahan siiralt loota, et peale kõiki neid otsinguid olen lõpuks leidmas.
Kas elu pole mitte liiga lühike, et teha asju, mis ei meeldi? Miks nii vähe naeratada ja poolikult armastada? Miks jätta kallistamata ja ütlemata? Miks mitte usaldada, vaid pidevalt karta? Kas meie elu pole mitte liiga lühike, et jätta proovimata ja otsimata? Loobuda võimalusest leida? Tule välja oma mugavustsoonist ja hakka elama!
Tegelikult on kõik hästi, sest meil on võimalus. Meil on võimalus otsida ja leida.
Kui sa tunned, et sa oled nii kaua otsinud ja enam ei jaksa, siis tuletan meelde, et õige võti võib olla sinu võtmekimbus viimane. Kui sa mõtled, et sa enam ei oska edasi minna siis tea, et just järgmise nurga taga võib peituda see, mida otsid. Kui sa oled otsimas, aga ei leia, siis tee rahu selle tundega, sest ainult niimodi oled piisavalt tasakaalus, et ühel hetkel leida.
Otsi, kuni oled leidnud. Ära anna alla. Ära anna mitte kunagi alla.
Autor: Tuuli Mäemat
