Katkend dr Pippa Grangre raamatust “Hirmudest vabanemine”
Mõnikord anname hinnanguid heade kavatsustega, kuid sageli osutuvad need negatiivseteks. Kui meie hinnangute taga on hirm, pole hinnangute andmise sihiks meeles korda luua, vaid tajutud ohuga tegeleda. Üheks hirmu allikaks on meie paljud ja mitmekesised alateadvuslikud eelarvamused. Oleme need õpitud stereotüübid põhjalikult omaks võtnud, seega on need väga võimsad. Kõige hirmsamad – ja kõige levinumad – on need, mis seonduvad rassi, seksi, võimu- ja privileegistruktuuride ja religiooniga. Kui sa oled mees, siis võid pikemalt mõtlemata naisele ust lahti hoida, et tema esimesena siseneks, aga teise mehe puhul sa seda ei teeks. Küllap suudaks naine seda ust ka ise lahti hoida, kuid oled juba omaks võtnud selle eelarvamuse, et mehena kuulub su kohustuste hulka ka naisi kaitsta. Ukse lahti hoidmine polegi probleem. Kuigi su käitumine võib olla viisakas ja sõbralik, võib selle taga olla automaatne eelarvamus selle kohta, et meeste ja naiste rollid ja võimed on erinevad.
Kui meil on palju eelarvamusi, siis on tõenäolisem, et me anname teistele negatiivseid hinnanguid. See võib viia tribalismini (minusugused inimesed on parimad, teistsugused pole aga sama head) ja puudusest kantud mõtteviisini (pole piisavalt, et kõigile jaguks, seega võta kähku, mis vähegi saad, ja hoia sellest kinni). Meie alateadlikele eelarvamustele ja hirmudele rõhumine on olulisel kohal poliitiliste ja turustamiskampaaniate puhul. Vahest meenuvad sulle need loosungeid kandvad kaubikud, mida kasutas Theresa May 2013. aastal, kui ta oli veel siseminister. Kuues Londoni linnaosas sõitsid ringi kaubikud kirjaga “Mine koju või arvesta arreteerimisega” [ning juurde oli lisatud abiliini telefoninumber, millele helistades saab kodumaale sõitmise ilma probleemideta ära korraldada]. Väidetavaks sihiks oli luua “vaenulik keskkond”, mille tulemusena illegaalsed immigrandid võtavadki ühendust, et oma kodumaale tagasi minna, kuid seda võib tõlgendada ka nii, et konservatiivid üritasid valijaid mõjutada, luues immigrantidest vaenlase kuvandi.
Et saaks anda “puhtaid” hinnanguid, mis on vabad liialdatud hirmust, pead uurima omaenda eelarvamusi ja nende taga olevaid hirme. Teistele antavad negatiivsed hinnangud (kriitika) on üks võimumängude vorme. Kui kontekstiks on omakasu ja täielikku individualismi kultiveerivad kollektiivid või organisatsioonid – eriti veel sellised, kus kõrgeim juht usub, et igaüks seisku vaid enese eest – ning kriitikast saab kontaktsport.
Kriitik tunneb end ajutiselt teistest üle olevana, peab end targaks, tähtsaks ja võimukaks. Kriitika osaks langenu on aga segaduses või üritab end peita.
Leidub veel üht tüüpi kriitikat, mis võib olla kõige agressiivsem, õelam ja halvavam, kuna see pärineb häälest sinu enda peas. Ükski teine hääl ei saa su potentsiaali ja ambitsioone samavõrd kahjustada kui enesekriitika. Keegi ei oska sinust paremini vigu leida, sind halvustada või alavääristada sama hästi kui sa ise.
Võid oma enesekriitikat ka teiste seas levitada. Mul on emaga sisse seatud trahvisüsteem, kus ta peab mulle maksma ühe naela iga ennast halvustava märkuse eest, mida ta kuuldavale toob ( ja ma nõuan selle talt välja). Vahel harva saab ta ka minult mõne naela.
Mõned inimesed peavad endaga varjatud sisedialoogi, mis koosneb filtreerimata negatiivsusest ja kõneleb vaid sellest, kuidas nad pole piisavalt head, mingil moel piisavalt armastusväärsed – ma olen liiga loll, liiga paks, liiga kõhn, liiga kole, liiga vaene, liiga kogenematu, liiga erinev, liiga halva koordinatsiooniga, liiga kasutu …
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud dr Pippa Grangre raamatust “Hirmudest vabanemine”.
