Siin me kõik oleme oma kaunil sinisel ja rohelisel planeedil, kihutamas läbi aja ja ruumi ning sööstmas lõpmatuse suunas. Meid kõiki ühendab meie inimlikkus – olenemata sellest, kas me ise seda mõistame.
Kui alustame hoovamist oma vaimsel teekonnal, hakkame aduma teadvust, mis ületab meie ratsionaalse kolmemõõtmelise arusaamise. Hakkame kahtluse alla seadma kõike, mida enda arvates elu ja reaalsuse kohta teame. Lõhume end ümbritsevaid illusioone ning saavutame uue mõistmise oma kohast universumis ja sellest väljaspool. See uus teadlikkus on ühtlasi vabastav ja samas erakordselt vastandlik.
Paljude inimeste jaoks on selles aga midagi veel enamat. Me tunneme sisimas tungi hakata “sõnumitoojateks” ning jagada teistega oma tõdemusi lähenevate muutuste tuleku eel. See nõuab meilt pidevalt arvestamist teistega, nende vajaduste, tujude, kogemuste, asjaolude ja katsumustega; peame endale teadvustama, kuidas meie oleme seotud nende inimeste ainulaadsete vaatenurkadega – eriti nende puhul, kes pealtnäha oma spirituaalseid vajadusi tähtsaks ei pea.
Inimvajaduste hierarhia
Me kõik mõistame oma põhilisi inimvajadusi, nagu ka oma kõrgemaid vaimseid vajadusi, kasutades selleks psühholoogilist vahendit, mida kutsutakse Maslow’ vajaduste hierarhiaks. Püramiidi alumine osa kujutab meie kõige tähtsamaid kehalisi vajadusi ning püramiidi tipp esindab meie eneseteostust ehk eneseteadvust (mis, pole ka ime, on tihti tähistatud “kõikenägeva silmaga” kujundliku püramiidi tipus).
Levinud uskumuseks on seisukoht, et kõik inimesed on vaimsed olendid, kes on tulnud osa saama inimkogemusest ning kelle täielik potentsiaal avaldub armastuse, empaatia ja ühiskond raiskab samu ressursse, millele need inimesed nii meeleheitlikult ligi püüavad pääseda.
Sel pühapäeva hommikul hakkasime pärast hommikusööki paari sealse inimesega vestlema ja kuulsime paljude elulugusid – sõjaveteranide, lapsevanemate, kõrgharidusega inimeste – kes kõik on läbi elanud suuri raskusi, aga on endiselt elus, et teistega oma lugusid jagada. Teine õppetund: ellujäämisinstinkt on meie bioloogia lahutamatu osa, just nagu meie vajadus ohutuse järele. Me kõik jagame üht ja sama ürgset eluinstinkti ning see on ülimalt loomulik reaktsioon tegemaks kõike, mis vähegi vaja, et toime tulla rasketes oludes oma põhiliste füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseks. Meid võib hetkel elus ümbritseda sõprus, kaitstus ja enesekindlus, aga kui meie füsioloogilised ja turvalisuse vajadused jäävad täitmata (ükskõik mis põhjusel), siis mõjutab see otseselt meie enesetunnetust ja kuuluvustunnet.
Kolmas õppetund: kui anname inimesele mõista, et teda hinnatakse, kasutades selleks midagi nii lihtsat kui naeratust, kallistust või küsimust, siis on selle armastava sideme meeliülendav mõju nende (ja sinu) elujõule ühtlasi nähtav ja vahetu ning saadab lainetusi meie teadlikku universumisse.
Meie ühine probleem
Vaimsete sõnumitoojate ja vaimsete olenditena ei saa me rääkida empaatiast, kui oleme näiliselt eneseteostuse tasemel, aga vaatame ülalt alla teiste inimeste reaalsusele ja suhtume halvustavalt nende rasketesse elukogemustesse, sest “nad lõid oma reaalsuse ise”. Tegelikult ei põhine see piiratud arusaam ei kaalutlustel ega tegelikel kogemustel. Me KÕIK loome ise oma reaalsuse – ning selle loomise hulka kuulub ka sotsiaalne hierarhia, mis on loomult võistluslik ja selle tulemusena mõne jaoks ka välistav. Kui me tahame inimkonnana tõusta kõrgemale tasandile ja leida uue eluviisi, siis on ainus viis seda teha KOOS. Kuid meie ühiseks kalduvuseks on kodutute olukorda eirata ning suurlinnades tänaval neist isegi üle astuda. Me loodame sisimas, et valitsused lahendavad “tööpuuduse probleemi”, mis on meie majandusstruktuuri lahutamatu osa, ning kurdame samas “heaoluühiskonda” ära kasutavate inimeste üle.
See ei aita eriti hästi kaasa turvalisus- ja ühtekuuluvustunde loomisele, ega ju?
Tegelikult on enamik vaesuses elavaid inimesi – sarnaselt meie kõigiga – erakordselt arukad, andekad, loomingulised ning sageli ka haritud inimesed, kes on tegelikult ühiskonda panustanud, aga on tänapäeval sunnitud kasutama oma andeid ja loomingulisust vaid selleks, et vastu pidada ja elus püsida. Ja see ongi osa kogu “traagikast” – kui nende põhivajadused oleksid rahuldatud, võiks nende inimeste intelligentsusest ja loomingulisusest olla kogu meie ühiskonnale imeline kasu! Ent seni kui meie ühiskond keskendub endiselt võistlemisele, mitte ühtse kogukonna loomisele, peab ühtekuuluvus ja eneseteostus püsima paljude inimeste jaoks tagaplaanil elutähtsate vajaduste varjus ning meie vaimne elujõud jätkab võnkumist „eluspüsimise” lainel. Kuni inimesed on vaesuse lõksus teadlikkuse alumisel astmel, ei ole nende reaalsuses erilist ruumi teistsuguste turvalisuse, armastuse, enesehinnangu või -teostuse vormide ilmnemiseks.
Valgustatud olenditena peame olema valmis läbi nägema “kodutute probleemi” ratsionaliseerimiseks toodud põhjustest, nagu ka oma hirmudest ja väärarusaamadest “kodutute” kohta, ning lõpuks endale teadvustama, et ka nemad on vaimsed olendid, kes vajavad meeleheitlikult meie armastust, mõistmist ja toetust.
Empaatia kasutamine
Empaatia: võime mõista ja jagada kellegi teise tundeid.
Teadus on lõpuks aru saamas seda, mida paljud meist on alati teadnud – seda, et inimestele on empaatia sisse programmeeritud. See on osa meie geneetikast. Kui me ütleme “sisse programmeeritud”, siis tähendab see, et tegu pole sellise refleksiga nagu põlve jõnksatus või põgene-või-võitle reaktsioon. Pigem sõltub „empaatialihase” teadlik kasutamine ja rakendamine meist endist, kui tahame saada paremat arusaamist meie ühise teekonna kohta.
Seitsme universaalse seaduse hulgast teine – muutumatu vastavuse seadus – ütleb meile: “Nii nagu ülal, nõnda ka all; nii nagu all, nõnda ka ülal”. See tähendab, et meil kõigil on oma individuaalne teekond ja samas ka ühine teekond ning need kaks on omavahel seotud ja vastavad üksteisele lõputus sünkroonsuses; meie väline maailm peegeldab meie seesmist maailma ja meie seesmised valikud on samad mis meie välised valikud.
Kas valid empaatia ja kaastunde? Või valid sa arvustamise ja tegevusetuse?
Me ei või pidada end kaastundlikuks, intelligentseks ja loominguliseks inimrassiks, kuni me pole muutnud oma suhet meie ühiskonnas ja planeedil valitseva kodutuse ja vaesusega. Kummastki neist puudust igatahes küll pole. Veebilehe www.worldhunger.org põhjal:
Maailmas toodetakse piisavalt toitu kõigi planeedi elanike toitmiseks. Ülemaailmne põllundus toodab iga inimese kohta 17% rohkem kaloreid kui 30 aastat tagasi, kuigi maailma rahvastik on selle ajaga võrreldes kasvanud 70% võrra. Vastavalt kõige hiljutisemale prognoosile, mille leida suutsime (Ühendriikide toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni aruanne, 2002, lk 9), piisab sellest toidust, et anda kõigile maailma inimestele vähemalt 2720 kilokalorit (kcal) päevas. Peamine probleem seisneb selles, et paljudel inimestel ei ole piisavalt maad toidu kasvatamiseks või piisavat sissetulekut toidu ostmiseks.
Kahjulikud majandussüsteemid on vaesuse ja nälja põhjustamise põhisüüdlased. Sisuliselt põhineb kontroll ressursside ja sissetuleku üle sõjalisel, poliitilisel ja majanduslikul võimul, mis tavaliselt on väga väikese inimrühma käes, kes elavad hõlbuelu, samas kui inimesed põhjakihis vaevu elus püsivad – kui sedagi suudavad.
Kui me arutame üha kahjulikumaks muutuvaid majandussüsteeme ja valitsuste prioriteete, võib meile tunduda, et meie ühiskonna süsteemidesse kinnistunud sotsiaalsest ja vaimsest ebavõrdsusest on peaaegu võimatu jagu saada.
Kuid see pole nii.
Tõeline ja püsiv muutus ühiskonnas saabki alguse võimatu loomingulise sädemena inimeste südames ja peas ning avaldub ühiskonnas alates kõige alumisest astmest.
Kas sa ei pea seda võimalikuks?
Eriti hoolikalt tasuks tähele panna kõigil neil, kes usuvad, et kodutus on lahendamatu paratamatus. 2005. aastast alates on Utah’ osariigis kodutus vähenenud 74% võrra ja hinnanguliselt on 2015. aasta lõpuks kodutuse probleem seal täielikult lahenenud.
Kuidas seda teha suudeti? Lihtne. Kodututele anti kodud.
Miks? Sest see on loogiliselt võttes arukas käik isegi meie võistluslikus majanduskeskses ühiskonnas.
Esmaseks ilmselgeks plussiks on see, et tänu nende tõrjutud inimeste füsioloogiliste ja turvalisuse vajaduste rahuldamisele võivad nad hakata keskenduma oma “kõrgematele” vajadustele ning seeläbi taastada enesehinnangu ja ühtekuuluvustunde. Kuid puhtalt majanduslikust seisukohast lähtudes on kodututele alalise eluaseme võimaldamine mitte ainult inimlikum kui meie kehtiv võistluslik ja kriminaliseeriv süsteem – see on ka odavam.
Utah’ poliitikakujundajad mõistsid, et iga-aastased väljaminekud, mis kaasnesid kodutute haiglas ja vanglas viibimisega, ulatusid umbes 16 670 dollarini inimese kohta, samas kui igal aastal kõigile kodututele korteri ostmine ja sotsiaaltöötaja abi määramine maksaks vaid 11 000 dollarit inimese kohta. Seega võttis Utah’ osariik kodutute probleemi käsile, andis kodututele korterid ja palkas nendega tegelema sotsiaaltöötajad osariigi uue majutusprogrammi Housing First raames. Selle programmi tulemusena saab osariik tervikuna raha kokku hoida ning ühtlasi pakkuda kõigile elanikele kaitstud ja turvalise elupaiga, mis võimaldab neil inimestel alustada oma ülejäänud vajaduste eest hoolitsemist.
Nüüdseks on see programm osutunud niivõrd edukaks, et ka teised osariigid kujundavad oma tulevasi programme Utah’ eduka plaani põhjal. Ja selleks kõigeks läks vaja ainult pisut selget, loomingulist ja kaastundlikku mõtlemist.
Ubuntu olemus
Ubuntu on Lõuna-Aafrikast pärit filosoofia, mis tähendab sõna otseses mõttes “inimsust” või “inimlikkust”. Seda mõistet kasutatakse kirjeldamaks humanistlikku filosoofiat või ideoloogiat, mida teatakse ka kui ubuntuismi ja mis põhineb universaalsel jagamise sidemel, mis ühendab tervet inimkonda. Meie ühiskonnas, kus koostöö asemel on tavaks muutunud konkureerimine, võib selline idee tunduda täieliku paradigma muutusena. Kuid ubuntu on midagi enamat kui lihtsalt meelepärane idee – see on ühiskondlik alus, millel põhinevad mitmed kultuurid, sest see tagab kõigi inimeste põhivajaduste rahuldamise ja annab neile vabaduse jahtida oma “kõrgemaid” vajadusi – loomingulisust, probleemide lahendamist ja eneseteostust.
Teadlikult arenevate olenditena mõistame, et suudame end elus kõrgemale tõsta eeskätt teiste inimeste tõstmise teel. Me teame, et ei saa hakata edasi viima oma maailma ja planeeti, kui ei soovi isiklikult kaasa tunda ja anda jõudu neile inimestele, kes on ühiskonnas enim tõrjutud ning kelle side iseendaga ja oma väe allikaga on olude sunnil enim piiratud. Kui lisame sellele ka ubuntu filosoofia koos meie vajaduste püramiidiga, võime hakata nägema palju suuremat pilti. Asi on milleski enamas kui lihtsalt eemalt kellelegi kaasa tundmises. Selle asemel et vaadata oma reaalsust üksnes individuaalsest, olgugi et empaatilisest vaatenurgast, peame tunnistama ka oma seotust teistega – seda “ma olen, sest meie oleme” tunnet – ning laskma sel teadmisel juhtida end tegudeni, mis seda seotust meile tagasi peegeldavad. “Nii nagu ülal, nõnda ka all.”
Sattusin ükspäev järgneva Shakespeare’i tsitaadi otsa, mis väljendab seda mõtet ideaalselt: „Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki.”
Me oleme juba pikka aega olnud tõusutee lainel ja valgustanud varjulisi kohti ning paljud meist on sellest kurnatud. Kuid praegu pole õige aeg puhkamiseks. Meie kollektiivne teadlikkus on avardumas ja üha suuremat hoogu kogumas.
Kui hakkad seda kurnatust tundma, siis otsi motivatsiooni nende inimeste eludest, kelle elu on täis vaesust ja ebakindlust ning kelle kogu olemus seisneb oma kõige põhilisemate vajaduste täitmises ja eluspüsimises – ning mõtle vaid, missugune kurnatus sellega kaasneb. Kui sulle tuleb peale see väsimuse tunne, mida kõik “teadlikkuse sõdalased” ühel või teisel hetkel kogevad, siis pea meeles seda „ma olen, sest meie oleme” tunnet. Pea meeles endas peituvat väge tekitada positiivseid muutuste laineid, alustades end ümbritsevast maailmast. Pea meeles, et inimkonna vaimne edasiminek on kollektiivne protsess. Ja pea meeles, et me ei tervenda ligimesearmastusega ainult teisi inimesi – me hakkame tervendama ka oma ühiskonda ja neid osi iseendast, mis tahavad meie kogemuste peeglist välja paista.
Seejärel võime kaastundlikkusest ja avameelsusest lähtudes hakata leidma uusi viise, kuidas muuta üksteise elu rahuldavamaks ja ülevamaks ning kuidas üksteist innustada ehk sõna kõige ehtsamas tähenduses “valgustada”. Me võime üksteist kuulama hakata ja üksteisele silma vaadata ning välja uurida, mis ajendab teiste inimeste käitumist. Võime hakata täitma üksteise kõige põhilisemaid ja tähtsamaid füsioloogilisi vajadusi ning lõpuks üle saada neist ebavajalikest kannatustest, mis kaasnevad vaesuse ja kodutusega – ilma et peaksime ootama oma saamatutelt ja põhimõttelagedatelt valitsustelt, et nad seda meie eest teeksid.
Kui sinu teed ristuvad järgmine kord mõne abivajajaga, siis oleks ehk aeg uurida, kas saad teda pisut paremini tundma õppida ja välja selgitada, mis tema käitumist ajendab. Kodutud inimesed ei vaja meie nõuandeid töö leidmise kohta; nad vajavad toitu, turvalisust ja sidet teistega – need on esimesed sammud eneseteostamise teel. Kuid veelgi tähtsam on see, et neil (ja meil) on vaja uut sotsiaalsüsteemi; sellist, mis aitaks peegeldada meie inimlikku ühtekuuluvust ja aitaks paremini kaasa kogukonna ühtsuse kujundamisele. Ja uue ideaalse sotsiaalmudeli loomisel on hindamatu just nende kodutute ja kodanikuõigusteta inimeste vaatenurk, kes elavad meie praeguse süsteemi ääremail.
Meil kõigil on täita märkimisväärne roll meie planeedi teadlikus evolutsioonis. Meil on võimalus lõhkuda kehtiva “reaalsuse” muster ning jätta oma lastele ja lapselastele armastuse ja kaastunde pärand. Esmalt aga peame muutma seda, mida inimkond enda kohta tunneb, ning selle tegemiseks peame olema suutelised endale peeglis otsa vaatama ja nägema meie ühist inimlikkust sealt vastu paistmas.
Autor: Jennifer Deisher
Tõlkis: Joonas Orav
Allikas: http://wakeup-world.com
