Nimetan seda inimest, kes oma lugu minuga jagas, täna Malleks (nimi on muudetud). Malle töötas oma ametikohal juba mõned aastad ja juht oli tema tööga igati rahul. Malle hoolis oma kolleegidest ja kui võimalus oli, aitas neid. Selline ta juba on. Tuli ette, et ka juht vajas tema abi ja nõu. Malle arvates käibki üksteise toetamine hea koostöö juurde. Probleem tekkis aga ootamatust kohast. Juht hakkas alluvat endast targemakas pidama ja Malle tundus talle mingist hetkest rivaalina, kes võib tema juhi kohta ihaldada. Miks? Ilmselt puudus selles juhis küpsus ja usaldus enda vastu. Ma oletan seda oma kogemuse põhjal, pikem põhjendus pole selle kirjatüki teema.
Mingist hetkest sai Malle aru, et juht otsib tema töös vigu, ka komavigu ja muud sellist. Malle vigadest rääkis juht kõigi teiste kolleegide juuresolekul, mitte omavahel. Hiljem selgus, et selline käitumine on juhile juba varasemast ajast omane. Neljasilmavestlust ta ei julge või ei taha pidada, sest siis tuleb suuta ju argumenteerida ja fakte teada, kuid see polnud paraku selle juhi tugev külg. Töölkäimine muutus Malle jaoks tõeliseks piinaks, igahommikune tööleminek nõudis talt tohutut pingutust. Kolleegid ei julgenud toetust pakkuda. Neid võis ju tabada Malle saatus. Hirm oli.
Kuidas Malle probleemi lahendama asus?
Malle hakkas veel rohkem tööd tegema, et juht siiski tema tööga rahul oleks. Ta nägi väga palju vaeva, et juhile meelejärgi olla. Selline Malle juba oli. Kui tekib raske olukord, tuleb veel rohkem vaeva näha ja pingutada.
Mis te arvate, kas juht oli Malle tööga rahul? Loomulikult mitte. Temal oli oma eesmärk – Malle asutusest „ välja süüa“. Tema tegevus oli väga sihipärane, võiks öelda, et see oli tema juhtimise tööriist, kui seda üldse nii nimetada saab. Rohkem tööriistu polnud ta, vaatamata pikale karjäärile samas asutuses, suutnud omandada.
Malle polnud ei esimene ega viimane, keda juht sel viisil kohtles. Malle lahkus töölt „omal soovil“ ja paraku läbipõlenuna. Tema eneseusk ja enesekindlus olid kahanenud nullini ning ta oli sügavas stressis. Tervis halvenes.
Mida Malle sellest olukorrast õppis?
Loomulikult sai Malle sellest kogemusest oma õppetunni, ent selle õppetunni hind oli väga kõrge – tema enda tervise halvenemine. Seda mõistis ta alles hiljem, kuid õnneks mitte liiga hilja. Ta mõistis, et vaatamata pingutustele oma tööd aina paremini teha, ei olnud tal võimalik oma kunagise juhi käitumismustreid muuta. See on tolle inimese vastutus.
Igas suhtes on alati vähemalt kaks inimest. Kui üks ei taha või ei oska koostööd teha, siis koostööd toimuda ei saa. Miks Malle antud olukorras nii käitus? Täna saab ta aru, et see oli tema sisseharjunud käitumismuster: kui minuga ei olda rahul, tuleb olla veel tublim ja veel rohkem tööd teha. Tuleb väga palju pingutada.
Täna on Malle oma lapsepõlvest pärit käitumismustrist ja uskumustest teadlik. See mõistmine annab võimaluse edaspidi sarnaseid olukordi oma elus märgata ning käituda uut moodi, ennast väärtustades ja oma tervist hoides. See on tema vastutus. Ta teab, et saab muuta vaid iseennast ja oma suhtumist. Selle mõistmine on Mallele tagasi andnud tema elurõõmu ja enesekindluse – ta teab, et ta on väärt inimene igas ettevõttes.
Kuidas Sina end tööle minnes tunned?
Armas lugeja, kuidas sina end tunned, kui alustad järjekordset tööpäeva? Kas sarnaselt Mallele püüad iga päev veel tublim olla, et juhi/kolleegi sapisest märkusest pääseda? Või oled jõudnud arusaamisele, et oled väärtuslik töötaja/inimene ka siis, kui vahel eksid ning asjad ei tule nii välja kui planeeritud? Kas sa märkad oma tundeid, mis on seotud tööga ja kolleegidega?
Kokkuvõtteks ütlen, et emotsionaalse vägivallaga leppimine on tervisele kahjulik. Sinu tervisele, mitte sinu juhi ega kolleegi tervisele. Tean, vahel nõuab vastutuse võtmine ja enda eest seismine julgust. Loodan siiralt, et Sinul on julgust seista oma väärtuste ja heaolu eest ning teha valik rõõmupakkuva (töö)elu kasuks!
Autor: Jaanika Tohv
Allikas: Holistika.ee
Vaata lisaks kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Beverly Engeli raamatut „Emotsionaalne ja vaimne vägivald“.
