Vägivald on sõna, mis tekitab paljudes ebamugavust. See on kogemus, mis on läbi põimunud hirmu, valu, häbi- ja süütundega. Selle tagajärjed võivad olla laastavad.
Vägivallal on erinevaid vorme. Üks nendest on emotsionaalne vägivald, mida erinevalt füüsilisest vägivallast on palju keerulisem märgata. Vägivallatsejad on osavad peitma oma jälgi ning ohvritel liiga palju oskamatust, hirmu ja/või häbi, et otsida abi, jagada oma läbielamist ning leida lahendust. Enamik emotsionaalse vägivalla all kannatanutest ei teagi, et on seda kogenud – nad peavad vägivalda oma elu normaalseks osaks. Tihtipeale kõige suuremad traumad on need, mida enda jaoks isegi ei registreerita vägivallana.
Emotsionaalseks vägivallaks saab pidada: karjumist, ärapanemist, usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, ähvardamist, varjamist, valetamist partnerile või teistele oma partneri kohta, solvamist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, korduvalt lubadustest ja kokkulepetest mitte kinni pidamist, teisele lõksu seadmist ja teise süüdlaseks tegemist.
Mingil määral oleme kõik elu ühel või teisel etapil olnud kellegi suhtes emotsionaalselt vägivaldsed. Küsimus on, millisel hetkel muutub meie käitumine kahjulikuks teisele või mis hetkel saab ebaviisakusest vägivald. Mis hetkel me võime hakata oma käitumisega teist inimest hävitama?
Näiteks, kui karjumine, valetamine ja korduvalt kokkulepetest mitte kinnipidamine on saanud meie elu igapäevaseks osaks, siis on tegu emotsionaalse vägivallaga.
Nii nagu iga eesmärgini jõudmisel on mitmeid teid, on ka emotsionaalselt vägivaldsest suhtest välja tulemiseks mitmeid võimalusi. Järgnev lugu on üks paljudest, üks lähenemine paljudest – Triinu (29, nimi muudetud) lugu, miks ta sellisesse olukorda oli sattunud ning sellest, kuidas tema leidis väljapääsu.
Triin, kes koges oma suhtes väärkohtlemist, rääkis sellest oma sõpradele vähe, kui üldse. Miks? Sest see polnud tal esimene selline suhe. Ta tundis ennast ise kõiges süüdi olevat – kui ta oleks väärtuslik ja piisav, siis teda nii ju ei koheldaks? Ta ei osanud kuidagi endale seletada, miks ta sellise partneriga on nõus koos olema ja miks ta teda armastab. Lihtsalt oli midagi, mis tõmbas mehe poole.
Lugu, mida vägivalla kogeja endale rääkis, oli: “Ma olen jätnud midagi tegemata/õppimata, et ta niimoodi käitub“, “Ma teen ise midagi valesti”, “Kui ma püüan ja pingutan veel rohkem, siis ehk on ta minu suhtes hoolivam”, “Ma olen läbikukkunud, kui see suhe ei õnnestu”.
Veel ei julgenud ta teistele rääkida, sest arvas, et keegi ei usu teda.
Miks? Sest Triinu partner, kes töötas meditsiini valdkonnas, oli väga edukalt elanud topeltelu, esitledes end avalikkusele ausa ja eetilise inimesena, kes armastab ja hoiab oma naist. Omavahel olles aga karjus mees Triinu peale pea iga päev. Alandas, valetas ning rikkus kokkuleppeid. Samuti rääkis ta tagaselja sõpradest halba, valetas kõigile ning harrastas kõrvalsuhteid. Keegi mehe sugulastest, sõpradest ega tuttavatest ei teadnud aimatagi, millist elu ta elas, rääkimata võimalusest, et mees võiks kellegagi emotsionaalselt vägivallatseda. Loo teist poolt teadis ainult Triin ja seda juhuse tahtel: sattudes peale mehe kirjavahetusele teiste naistega, mis olid suures vastuolus infoga, mida mees ise oli samade inimeste ja olukordade kohta Triinule rääkinud.
Psühholoogias kasutatakse selliste inimeste kohta, kelle jaoks kõrvalseisvad inimesed on pelgalt vahendid, mille abil oma tahtmist saada, terminit makjavellilik. Keskendudes oma reputatsioonile, teevad need inimesed eelkõige asju, mis tulevad kasuks nende mainele – nad oskavad petta ja manipuleerida viisil, mis teiste eest varjatuks jääb. Need on inimesed, kes suudavad teadlikult lõigata kokku partneri kirjadest endale sobilik sisu, eemaldades kõik, mis võiks vajalikku pilti segada, minna terapeudi ning sõprade juurde ja näidata “partneri saadetud kirja”.
Väärkohtlejal ei jäänud ka kunagi puudu vabandustest. Oli siis süüdi ema, kes käitus halvasti temaga lapsepõlves, haigus, mis uuristas tema enesekindlust või eelmine lahkuminek, mis jättis suured haavad hinge. Tööstress, keskendumisraskused, halb päev, halb ülemus, halb kolleeg. Mis iganes vabandas mehe emotsionaalset väärkohtlemist naise suhtes.
Kui naine soovis suhtest lahkuda, tulid mehe poolt kiired lubadused enda käitumise muutmise teemal koos kingituste ning kinnihoidmisega. Ta leidis alati midagi, mida nad koos hästi tegid ja meelitas sellega suhtesse edasi jääma. Naine hoidis kinni lootusest, et äkki homme viib partner oma lubadused ellu ja siis tasub kõik see kannatus end ära.
Aga ei tasunud. Triin leidis end peagi hingede surnuaiast, tundes elutust, tühjust ja kibedust. Ta tundis neid tundeid, sest midagi sisimas ütles, et ta ei ela oma tões. Ja oma tõde oli see, et ta on väärt elama armastuses – olla väärt saama ja pakkuma armastust.
Emotsionaalne vägivald ei saanud enne läbi, kuni naine oli lõpuks nõus avama oma silmad ja südame ning rääkima tõtt iseendale. Tooma päevavalgusesse kõik selle häbi ja hirmu, mida ta vaiba alla peitis – sest häbi ei saa elada päevavalguses ja valgus on see, mis transformeerib.
Kuidas ta sattus emotsionaalselt vägivaldsesse suhtesse?
Triin läks sellisesse suhtesse, sest sarnane tõmbab sarnast. Siin võib paljudel segadus tekkida, sest öeldakse ju, et hoopis vastandid tõmbuvad. Ka see on tõsi.
Nimelt on partneril, kelle me oma kõrvale valime, varasemast elust sageli kanda sama haav mis meil endil (sarnane tõmbab sarnast). Teisalt õppisime me lapsepõlves selle haavaga toime tulema täpselt vastupidisel viisil, mis ongi põhjus, miks läheme tülli – me reageerime ühele ja samale haavale vastupidiselt. Ja sealt tuleb ka väljend “vastandid tõmbuvad”.
Näiteks: Mõlemad partnerid kogesid lapsepõlves, et vanematel polnud nende jaoks aega ja nad tundsid end üksildasena. Partnerid said ühesuguse sisemise haava. Kumbki pool kohanes täiskasvanuks saades selle haavaga erinevalt. Üks osapool kohanes nõnda, et täiskasvanuna on tal vaja partneriga pidevalt koos olla, et haava mitte uuesti ärritada. Teine aga kohanes hoopis vajadusega hoida suhtes distantsi. Mõlemad tulevad sellisel viisil toime oma hirmuga uuesti hüljatud saada ning kogeda samasugust valu nagu lapsepõlves. Siinkohal saamegi öelda, et sarnane tõmbab sarnast ja mõlemal partneril on vaja terveneda, kasvada ning muuta oma käitumist. Mõlemad on saanud partnerit jälgides kogeda seda, et kummagi lahendusviis ei anna juurde turvalisust olla armastatud suhtes, vaid hoopis röövib selle võimaluse.
Me kutsume oma ellu neid inimesi, kes toovad välja haavu meist endist, mis vajavad tervenemist.
Miks tal oli suhtest nii raske väljuda ja kuidas ta suutis nii kauaks sellesse jääda?
Sellest oli raske väljuda, sest Triin oli oma südame kinni pannud ja seda juba lapsepõlves. Tal ei olnud kodus turvaline tunda “halbu” ja valusaid tundeid (“Käitu nüüd hea lapsena!”, “Ära virise!”, “Head lapsed ei ole vihased!”, “Lõpeta see nutmine!”, “Võta ennast kokku!”, “Ole mõistlik!”, jne.) ning vanemate vahel oli nii palju pingeid, et lapsena ei julgenud sinna juurde enam oma koormat lisada. Seepärast õmbles ta oma südame kinni. Temast sai “kaelast allapoole surnud inimene.”
Täiskasvanuna püüdis naine olla igati mõistlik ja alati kontrollida oma käitumist, ka suhtes: ta ei nutnud, ei tõstnud häält, ei läinud närvi ega tõusnud püsti ja lahkunud. Ta oli uhke oma välise rahulikkuse ja tasakaalukuse üle – ta oli “hea laps”. Kahjuks tegigi aga just see võimalikuks emotsionaalse vägivalla alguse ja jätkumise, sest naine õpetas partnerile, kuidas teda kohelda tuleks. Kuna mees ärritus ja karjus sageli, siis isegi kui ta oleks tahtnud oma ebameeldivaid tundeid väljendada, ta ei julgenud. Kodurahu huvides ning hirmust järjekordse probleemi ees leppis ta kõigega ja jäi edasi suhtesse. Mehele saatis ta aga sellise käitumisega pidevalt sõnumeid, et temaga on kõik korras ning ühtlasi andis loa jätkata samas vaimus.
Tagantjärele on Triin mõistnud, et suutis jääda nii kauaks sellesse suhtesse, sest ei lubanud endal tunda. Ta võis küll vahel valada pisaraid ja korraks vanduda, kuid lubada tunda endal valu kogu südamest, seda mitte. Kui ta oleks seda teinud, oleks tal olnud võimatu lasta asjadel edasi minna nii nagu need olid läinud. Kui ta oleks lubanud endal tunda kogu kehas ja südames seda valu, alandust, häbi, süütunnet, ahastust, hirmu, reedetust ja hüljatust, siis oleks ta suutnud vastu võtta teadmise, et nüüd on aeg midagi ette võtta ja vajadusel lahkuda, liikudes selleks kasvõi mööda raskesti kulgevaid lahendusteid.
Alles nüüd on Triin aru saanud, et tema passiivses kohalejäämises, kui keegi temaga vägivallatses, polnud midagi imetlusväärset. See oleks hoopis olnud koht, kus lülitada sisse oma tunded ja instinktid, teha lahti oma suu ning vajadusel lahkuda. Ta on mõistnud, et loodus on talle andnud sisetunde põhjusega. Tal oli vaja õppida oma sisetunnet märkama, kuulama ja austama: kui see ütleb, et lahku, siis nüüd ta lahkub. Ta mõistis, et ta peab olema võimeline teadma, mis on tema jaoks ja mis mitte. Kui partner eirab järjepidevalt tema huve, siis on aeg lahkuda.
Lubades endal täielikult, kogu südamest, tunda, tegi ta esimese sammu muutuse suunas, milleks oli olukorra aktsepteerimine täpselt sellisena nagu see oli. Ta ei saanud enam valu eest ära joosta, sest nägi, et proovides seda teha, jääb tal ainult oodata, mil avastab ennast vägivaldsetes suhetes, sõltuvustes ja ennast hävitavates käitumismustrites.
Autor: Kadri Sakala, sertifitseeritud Imago suhteterapeut, holistiline terapeut
