Paarisuhte alaväärtustamine on kari, mille otsa Kanaemade juhitud paadid pahatihti purjetavad. Selle alahindamine tekitab varem või hiljem tagasilööke nii Kanaemale kui lapsele. Nii mitmedki Kanaemad teevad panuse, et lapse sünd liidab perekonda. Perekonda liitev vägi peitub Armastuse Ruumis, mitte lapses. Vaid oskajad Perenaised suudavad lapse sündides hoida armastust mehega sama suurena ja seda kasvatatagi, oskamatute puhul tavaliselt armastus väheneb. Väsimus, olme, muutunud peresuhted ei liida, vaid pigem lahutavad. Hea Perenaine teab seda ette ja lähetab beebi juurde Piisavalt Hea Ema. Üle võlli läinud Kanaema püünele pääsemisega võib lapse sünd kuulutada õnnelike aegade lõppu.
Ka väsinuna on võimalik hoida alal intiimsust, isegi kui seksida ei jõua või ei taha. Paraku juhtub just Kanaemadega tihti see, et nad pühendavad oma lastele nii palju tähelepanu, et Armastaja energiaks ei jagu neil aega ega energiat. Paljud Kanaemad reserveerivad oma rinnad aastateks vaid lastele. Mees teeb, mis oskab, ent kuidagi ei suuda ta naist Nunna seisundist välja tuua. Mehel on suur energia vajakajääk – seksuaalenergiat naiselt tema suunas ei tule, väsinud naine kukub jala pealt voodisse. Mis seksist Sa praegu unistad? Energiapuuduses mees ei jaksa naise hormoonidest üleujutatud emotsionaalseid vajadusi rahuldada.
Kuna ka positiivset emotsionaalset energiat mehe suunas ei tule, jääb mees veel enam nälga ning tasahilju ei suuda ta enam panustada pereellu, tuues kaasa Perenaise rahulolematuse. Naises hakkavad möllama variarhetüübid. Mis iganes ka kodus toimub – naeratust kutsuvad naises esile vaid lapsed. Sellises olukorras on energianäljas mees väga aldis võõrast lahkest naeratusest endale rohkem tahtma. Turmtule aluseks jääb tihti lahke naine. Probleemid on aga hoopis paari enda suhetes.
Kanaemade nunnalaadsest armuelust, mis mehe nälga jätab, kirjutasin pikalt juba Armastaja arhetüübi juures. Kanaema eelistab voodipartnerina oma last. Tihti kolitakse mees lapse sündides teise tuppa, et ta saaks lapse nuttu kuulmata välja magada. Hiljem, kui laps enam ei nuta, on Kanaema ise nii harjunud lapsega koos öid veetma, et tal on raske voodipartnerit vahetada. Juhtumeid, kus Kanaema tahab igaöiselt kaisus hoida juba oma kooliealist last, esineb just neis peredes, kus mees diivanil padjaga magamisest tüdines ja on leidnud endale uue kaaslase.
Heaks indikaatoriks, kuidas paarisuhe lapse sünni järgselt muutub, on viis, kuidas partnerid teineteise poole pöörduvad – kas lapsest eemal kutsutakse teineteist nii nagu ennegi, nimepidi ja hellitusnimedega, või nimetatakse oma kaasat ainult emmeks või issiks.
Piisavalt Hea Ema leiab nutikaid mooduseid, kuidas ka väikese lapse kõrvalt oma mehega suhet hoida, koos kahekesi olla. Kanaema liigub edaspidi vaid “kogu pere koos”. “Lapsed on väiksed ju vaid mõned aastad! Nii on lastele parim”. Terve perega asjade tegemine ongi iseenesest lastele väga arendav, Piisavalt Hea Ema peres tehakse väga palju asju kogu perega koos. Paraku võib Kanaema peres märgata tendentsi, kus vanemad tiirlevad satelliitidena ümber oma laste, rääkides vaid lastega ning ka omavaheline vestlus käib ainult lastest. Pere on justkui tihedalt koos, aga tegelikkuses on vanemad seotud teineteisega vaid läbi laste. Vanematena, aga mitte enam armastajatena-partneritena. Kahjuks võib Kanaema sellist ideoloogiat viljeledes leida end mõne aasta pärast kehvas suhtes või suisa suhteta.
“Kas ma peaksin siis eelistama meest lapsele ja kandma tema vajaduste eest hoolt, temaga seksima sel ajal, kui beebil kõht valutab ja ta tahaks süles olla?”, kostab nördinud Kanaema. Ei, Sa ei pea mehe eest hoolitsema rohkem kui lapse eest. Hoolt peab kandma selle eest, mis on Sinu ja Su mehe vahel, hoolt peab kandma suhte eest, et see ei hääbuks.
“Aga miks ma ei võiks ennast mõneks aastaks ainult lastele pühendada?” küsib Kanaema. Võid küll, jäta töö, midagi ei juhtu. Head sõbrad, hobid, teatrid ja kino, juuksur ja maniküür ootavad. Aga hoia tasakaalu lapse ja oma paarisuhte vahel. Ära unusta suhet. Suhe on kui elusorganism – ta kas areneb või mandub, suhet ei saa panna ootele. Kui Sa keskendud vaid lapse arengule, taandareneb Su suhe. Ning see mõjutab omakorda Su lapse arengut.
Sageli on Kanaema oma lapsega emotsionaalselt liiga tihedalt seotud. Kõik Piisavalt Head Emad on seotud, aga Kanaema võib siin minna üle võlli. Kuna laps on tihti ta parim sõber, siis puistab üle võlli läinud Kanaema lapsele südant. Ta võib jutustada talle oma probleemidest lapse isaga, oma turvatunde puudumisest, oma elu sajast hädast. Ta nõjatub lapse peale, aga see on noorele inimesele liiga suur koorem. Laps ei peaks olema oma vanema suhtenõustaja, kes jaksab kuulata lõputult ema raskeid mõtteid. See risustab lapse sisemist aeda. Eriti karmil juhul loodab Kanaema oma lapsest liitlast sissisõjas oma mehe, lapse isa vastu. See teguviis aga hävitab lapse sisemist aeda.
Nagu öeldud, ohverdab kanaemadusega üle võlli läinud naine oskamatusest oma suhte. Jäädes lapsega üksi, pühendab Kanaema end täielikult lapsele, ta ei mõtlegi uut suhet luua. Võib-olla oma sisemas ta igatseb suhet, aga tal pole kahjuks õrna aimugi, kuidas seda tegema peaks. Kui naine suudab üksi jäädes oma sisemaailma rahuliku ja rõõmsana hoida, on lapsel vabadus teha talle meeldivaid tegevusi väljaspool kodu. Kanaema, kelle sisemises aias annab aga tooni kibedus, rõõmutus, kurbus ja äng, paneb lapse dilemma ette – kas elada oma eakohast elu, suhelda vabalt sõprade, teise vanemaga, luua uusi suhteid või … hoolitseda omakorda ema eest. Teise valiku teinud lapsed (sagedamini tütred) seavad tihti armastusest oma ema huvid enda vajadustest ettepoole.
Ja nii nad teineteise eest hoolitsevad – kumbki seab teise vajadused esiplaanile ja ometi pole sageli kumbki neist õnnelik. Väga karm hetk, mis Kanaema võib tabada, tuleb päeval, kui laps heidab talle ette, et ema jättis oma elu ja suhted tema pärast unarusse.
“Ma olen sinu nimel kõik ohverdanud ja selline on siis sinu tänu!” suudab Kanaema pisarate vahelt veel kosta.
“Aga mina pole sinult sellist ohverdust palunud!” edastab laps halastamatu kohtuotsuse.
Kanaema, kes on oma lapses liig tugevalt kinni ja ei oska üksi olla, ei luba lapsel minna pikaks ajaks külla, laagrisse, teise linna õppima, eraldi elavat isa külastama.
“Mine, mine, aga see teeb mind väga õnnetuks!”
“Loomulikult mine, aga ma ei tea, kas mu tervis peab vastu!”
“Kui sa mind armastaksid, siis sa nii ei teeks!”
“Küll sa siis kahetsed, kui mind enam pole!”
Enamasti on Kanaema siiski peenem niiditõmbaja, ta isegi ei ütle midagi sellist, aga ta energiaväljast, hoiakust adub laps, et mingi tema mõte või plaan pole emale meeltmööda ja see tekitab tal sisemise lõhestatuse. Eriti sageli kohtab seda delikaatset võtet lahutatud vanemate juures, kus sõnas justkui ei saa keelata lapsele teise vanemaga suhtlemist ja külastamist, aga lapsele, kes oma ema nii hästi tunneb, pole sõnu ju vajagi. Ta loeb seda ema silmist ja hingamisest.
Ja laps ei tee oma plaani teoks, ta ei eemaldu emast. Lõhestatud laps võib hakata valetama, et mitte kellelegi meelehärmi valmistada. Ta võib vassida nii oskuslikult, et jääb isegi uskuma. Ta ei suuda elada süütundega, et tegi midagi, mis emale ei meeldi. Vastutustunne ema heaolu eest ei luba lapsel oma elu vabalt elada. Kanaema ei peagi nii kohusetundlikule lapsele keelama ühtki minekut, laps ise ütleb, et ta ei tahagi seda sündmust, külastust. Kanaema käed on puhtad: “Mu laps ise ei taha laagrisse, isa, sõbra või vanaema juurde minna! Mina teda sundima ka ei hakka!”
Isegi, kui laps tõesti läheb, hakkab ta tänu ülitihedale seotusele tundma õige pea väga suurt igatsust oma ema järele. Nad helistavad üksteisele iga natukese aja tagant. Kõigele lisaks võib last vaevata mure, kuidas ema ilma temata hakkama saab.
Laps saaks süümevabalt minna vaid siis, kui Kanaema teda selleks sõnades julgustaks ning näitaks ka oma tegudega, et ta seda tõesti mõtleb. Kui ta jääb ukse peale vesise pilguga lapsele järele vaatama, on kõik julgustavad sõnad nullitud. Piisavalt Hea Kanaema annab sõnumi: “Sa rõõmustad mind, kui lähed tegema toredaid asju, kohtuma Sulle oluliste inimestega. Ma saan suurepäraselt hakkama, mul ongi nendeks päevadeks niipalju huvitavaid plaane ja ma tahaks tõepoolest ka natuke omaette olla.”
Kanaemad tahavad olla oma laste jaoks kõige tähtsamaks kiindumussuhteks. On aga teada, et erinevad kiindumussuhted (isa, hoidja, vanaemad, vanaisad, õed, vennad, mängukaaslased) vaid rikastavad lapse maailma. Kanaemal on seda mõnikord raske aktsepteerida, ta tahab, et kõik hea jõuaks lapseni tema kaudu. Jällegi näide just lapse isast lahusolevate Kanaemade varasalvest – kuigi võiks ju tunduda, et ema tahab, et ta lapsel on tore, igatseb Kanaema kuulda, et lapsel oli oma isa juures paha, igav. Kanaema jääb kriipima teadmine, et tema lapsel on tore ka kuskil mujal ilma temata või et laps võiks kiinduda inimesse, näiteks oma isa uude elukaaslasesse, kes Kanaemale endale sümpaatne pole.
Kust siis jookseb see nähtamatu tunnetuslik piir Piisavalt Hea Ema hoole ja Kanaema ülihoole vahel? Iga ema võib mõnikord käituda kui Kanaema, muretseda pisut liiga palju ning asju ette-taha ära teha. See ei tee temast veel arhetüüpset Kanaema. Üle võlli minemise kindel märk on oma paarisuhte unarusse jätmine ning oskamatus muust elust, peale laste, rõõmu tunda. Selline Kanaema ei oska üksi olla. Kui naine ohkab nõutult, kui ta laps on mõne päeva eemal oma sõpradega, vanavanemate juures, laagris või lahuselava isa juures: “Mida ma küll siis selle aja peaksin tegema?”, annab see tunnistust naise võimetusest leida üles elu tohutust rikkusest ja võimalustest elu annid. Sellisele emale ongi laps elu ainus kink. Ta ei oska armastada Elu ennast, oma meest Elu saadikuna. Elu armastamine on aga sama, mis enda armastamine. Kanaema pole õppinud ennast ja elu armastama. Tema armastab last. Ja mõistetavalt tekib tal oma lapse – elu vääriskivi – suhtes omandiinstinkt.
Kanaemal on sageli tunne, et laps on tema omand. Ainuisikuliselt just tema. Oma panuse sellesse tundesse annab rasedus ja jäägitu pühendumine lapsele, kuhu nii mõnigi kord Kanaema oma meest isegi juurde ei luba. Või kui lubab, siis tundub talle, et mees teeb kõik valesti ja parem hoolitseb ta oma maimukese eest ikkagi ise. Jäägu igaüks oma liistude juurde. Laps on tema, Kanaema, liist. Tal on raske aktsepteerida, et laps on iseseisev hing, kes tuli siia ilma küll tema läbi, ent omab siiski õigust oma arvamusele ja kogemusele.
Kui Kanaema liigse lapsekesksuse ja partneriga Armastuse Ruumi puudumise tõttu mehest ilma jääb, võitleb ta kui lapse ainuomanik õiguse eest last ainult enda juures hoida. Talle tundub, et tal on lapsele kõik õigused ja mehel on lapse ees vaid (materiaalsed) kohustused, ei mingeid õigusi. Ta ei suuda ette kujutada elu, kus laps ei viibi mõnel õhtul tema juures. Talle ei mahu pähe, et laps vajab aega oma isaga ning et ka isal on õigus oma lapsele. Muidugi, lapsele on parim, kui ta saab kasvada mõlema vanemaga oma kodus. Kärgperedes on palju probleeme, need pole eelmisest suhtest sündinud lastele alati parimad paigad.
Just see põhjus, et laps ei peaks elama kahes erinevas kohas oma lahutatud vanemate juures, ongi vaja Perenaise arukust – liigne Kanaemadus võib mõjuda suhtele laastavalt ning lapsele liigse emaarmastuse tõttu segavalt või iseseisvust pärssivalt.
Üks ajaliselt raskemaid perioode Kanaema elus on lapse iseseisvumisega seotud, kui maimuke astub ülikooli ning tahab rajada oma pere. Ka Piisavalt Headel Emadel on lahtilaskmine valuline, Kanaema jaoks on aga pesa tühjenemine agooniat valmistav. Tema elu sisu, ta päevade päike ja ööde kuu lahkub omaselt orbiidilt. Justkui peaks nabanööri uuesti läbi lõikama. See on valus, väga valus.
Ainus eluterve pääsetee on enda sisutihe elu. Toetav paarisuhe aitab end ümber häälestada.
Halval juhul langeb Kanaema kurvameelsusesse, sest ta elul pole enam mõtet. Liigselt klammerduv Kanaema aga ei suuda oma võsukesest lahti lasta, ta sekkub igati oma täiskasvanud lapse ellu ja lämmatab teda oma igatsusega. Ta uudishimutseb ja tahab endiselt kontrollida oma lapse tegemisi, eriti aga suhteid. Kanaema peaks suutma nii palju sisekaemust viljeleda, et saada aru, millal oma võtmega sisenemine lubamatuks invasiooniks muutub, ja aduma, et ta pole oma lapse elus enam esimene viiul, et tema liigne sekkumine segab noorpaari elu isegi siis, kui ta kavatsused on õilsad ning ta tahab vaid aidata.
Siit saavad alguse ängistava ämma melodraamad. Põrgutee pidavat olema sillutatud heade kavatsustega ….
Kanaemadus avaldub poegade ja tütarde puhul mõneti erinevalt – pojas otsib kanaemaduses üle võlli läinud naine endale asendusmeespartnerit, tütre puhul parimat sõbrannat.
Kui Kanaemal on oma mehega suhe kehvapoolne, muutub ta pojuke tema väikeseks meheks, kellele ta annab kogu oma armastuse.
Pojaga koos otsustab Kanaema, mida ette võtta, kuhu minna reisima, kuidas kodus asjad korraldada. Mees taandatakse lapseks ja pojast saab emale partner. Kanaema on nõus pojale kõik andma, püüdes rahuldada iga ta vajadust veel enne, kui see tekkidagi jõuab. Ta tahab vastu vaid jäägitut armastust. Paraku kultiveerib Kanaema sellega pojas nartsissistlikku „võtja” rolli. Poeg ei õpi andma. Ta ju kogeb, et naise roll on tiirelda ümber tema ja rahuldada tema vajadusi. Ema kasvatus on võõrandanud teda mõttest, et ka emal (või tulevikus naistel) on omad vajadused. Vastupidi, ema jookseb alati appi, kui tal häda käes – olgu rahaline, emotsionaalne, intellektuaalne. Hiljem, oma suhetes, ei tule Kanapoeg selle pealegi, et hea suhtega käib kaasas vastutus omapoolse andmise näol.
Kuigi ühest küljest on see pojale väga mugav, et ema on alati abiks võtta, kui midagi valesti läheb, tunneb ta teisest küljest viha oma ema vastu, sest ema ei ole talle võimaldanud oma ruumi, lubanud tal iseseisvuda ja meheks kasvada. Nii mõnigi kord projitseerib selline mees oma viha ema vastu teiste naiste peale, süüdistades naist kõiges, mis tema enda elus valesti. Ta lubab endale karjuda naise peale ja jonnida kui väike laps. Naine peaks tema ettekujutuses aga olema sellelegi vaatamata alati toetav ja mõistev ning mitte ahistama teda oma vajadustega.
Selline ema ei lase pojast lahti ka siis, kui pojal on oma elu. Hoolimata poja vanusest ja faktist, et mehel on kodus naine, toob ta ikka talle külmutuskappi süüa, koristab, paneb lauale lilli ja proovib täita ruumi sõnumiga: “Mina armastan Sind kõige rohkem!” Isegi juhul, kui pojal on oma pere, peab Kanaema poja kodu just ainuisikuliselt oma poja, mitte poja pere koduks.
Tal on uskumus, et keegi ei suuda armastada tema last nii, nagu tema armastab. Nähtamatu nabanöör nende kahe vahel on nii tugev, et selle läbilõikamine oma suhte õnnestumise nimel saab olema mehe jaoks elutöö. Kui Kanaema tagasi tõmbuda ei oska, on minial keeruline tekitada Armastuse Ruumi – ämm on ees.
Paraku juhtub sageli, et kui poeg peaks hakkama ühel hetkel Kanaemast eemalduma, suunab Kanaema viha minia vastu. Ta tunneb, et teda jäetakse ilma oma kallimast varast ja tema jaoks on mõeldamatu, et poeg tahaks ise temast eralduda. Kanaema valdab paanika – kes siis nüüd minu eest hoolitseb? Ning hakkab igasuguste võtetega manipuleerima, et saada oma pojuke tagasi, püüdes näidata pojale oma minia vigu.
Aga tütre tahab selline Kanaema muuta oma parimaks sõbrannaks. Kuna suhe oma mehega on rohkem pragmaatilis-logistiline liit, siis tütrega moodustab Kanaema psühholoogilis-emotsionaalse sideme. Ta annab tütrele edasi oma maailmavaate, et ema-tütre liit on üheaegselt tugevaim ja õrnim unioon elus. Ta annab edasi hoiaku, et täielik pühendumine lapsele on naise ülim missioon. Kui tütar selle filosoofia omaks võtab, saab temastki oma lapsele pühendunud Kanaema, kes pole saanud oma emalt õpetust, kuidas armastada oma meest ja Elu kogu tema rikkuses. Kui Kanaema ühel kaunil päeval saab lapselapse, keda oma pillavas armastuses hellitada, on ta kogu aeg tütre kõrval, moodustades kolme põlvkonna võimsa sideme. Muidu oleks ju kõik tore, aga Kanaema ei mõista, et tema pidev kohalolu ja alatine abi lükkab tütremehe suhteperifeeriasse, sinna, kus oli juba tema oma mees. Ja ajalugu kordub, perekonna karmiline muster jätkub. Nii kaugeneb tütar oma mehest või mees tütrest, sest vägevas Armastuse Ruumis ema ja tütre vahel ei ole tal kohta…
Ideaalis ootab Kanaema noore ema kutset, mitte ei torma oma puhevil sulestikuga kohale ega kahma vägede ülemjuhatamist otsustavalt endale. Tema abi võiks olla suunatud noore ema abistamisele nii, et noored saaksid oma suhet tugevdada.
Kanaemale sobiks mingis mõttes ürgkogukondlik eluviis, kus kõik põlvkonnad elasid koopas koos, mehed olid hõivatud mammutijahiga ega sekkunud väga naiste elukorraldusse. Lapsed kasvasid suureks ja jäid samasse kohta elama, emad aitasid tütardel lapsi kasvatada, kogu aeg liiguti koos, kõiki tegevusi tehti ühiselt. Polnud vaja tunda lahkumisängistust, vaid surm suutis lähedasi lahutada. Mehed tõid saagi koju, sõid kõhu täis ning läksid jälle meeste tegemisi tegema. Naised hoidsid kokku ja nende põhiliseks tegevuseks oligi kodu, toidu ja laste ja eest hoolitsemine.
Need ajad on ümber….
Autor: Katrin Saali Saul
Katkend pärineb raamatust “Naiseks olemise kunst”. Kuula Katrin Saali Sauli rääkimas pikemalt naise arhetüüpidest “Emaks olemise kunst arhetüüpide vaatenurgast: Piisavalt Hea Ema” ja II osa “Emaks olemise kunst II: Kanaemade juhitud paadid purjetavad tihtipeale paarisuhte alaväärtustamise karile”
Loe lähemalt naise elutervetest arhetüüpidest – Tütarlaps, Armastaja, Perenaine, Kuninganna ja naise variarhetüüpidest, sellest, mida mehed naistest tahavad, milline on huvitavaks naiseks olemise retsept, sellest, kuidas tabamatu fluidum teeb Armastaja salapäraseks ja millised märgid näitavad, et Armastajat on tabanud nunnastumine ning millised on Perenaise omadused ja ülesanded, kuidas luua ja hoida Armastuse Ruumi, sellest, kuidas tütarlapse arhetüübiga kontaktis olevad naised püsivad kauem noored ja kuidas kuninganna arhetüüp pakub mehele kestvat pinget oma vaimumaailma avastamisel.
