ema oli põdenud depressiooni. Kontrollrühmas olid sama vanad teismelised, kelle lähisugulastel polnud kunagi haigust esinenud.
Gotlib uuris laste stressitaluvust. Enne ning pärast katseid mõõdeti nende süljes stressihormoon kortisooli hulka. Samuti andsid kõik katsealused DNA-proovi, mille põhjal hinnati nende telomeeride pikkust.
Telomeerid on kromosoomide otstes paiknevad järjestused, mis kaitsevad rakkude jagunemisel DNAd. Igal rakujagunemisel jäävad telomeerid veidi lühemaks, kuid nende pikkust võib muuta ka stress. Täiskasvanute liigselt lühenenud telomeere seostatakse krooniliste haiguste tekkimise ja varase surmaga.
Gotlib leidis, et päriliku depressiooniriskiga tüdrukute keha tootis pingelistes olukordades rohkem stressihormooni. Lapsed olid stressialdis ja üllatuslikult olid nende telomeerid palju lühemad kui depressioonivabadest peredest pärit tüdrukutel. Uurija kinnitusel pole lastel telomeeride lühenemist eriti uuritud, kuid täiskasvanutel vastaks see erinevus kuueaastasele vanusevahele.
Gotlibi selgitusel on paljudes uurimuste leitud seoseid stressi, depressiooni ja haiguste vahel. Pole selge, milline on nende muutuse esinemise järjekord. Kas esimesena tekib stress, masendus või hoopis rakumuutused? Uuringu tulemused viitavad sellel, et tervetel, kuid riskirühma kuuluvatel lastel olid stressi ja enneaegse keha kulumise märgid juba siis, kui neil polnud ühtegi depressioonisümptomit.
Mida selle vastu ette võtta? Gotlibi sõnul on näidatud, et sport aeglustab täiskasvanute telomeeride lühenemist. Tõenäoliselt on sellest kasu ka noorukitele. Lisaks võiksid päriliku depressiooniriskiga neiud õppida stressi ohjamise tehnikaid.
Uuringus osalejaid on plaanis edasi jälgida. Nii saab selgeks, kas telomeeride pikkuse põhjal on võimalik ennustada depressiooni haigestumist.
Uurimus ilmus ajakirjas Molecular Psychiatry.
Autor: Piret Pappel, Novaator.ee
