Tähtis on olla hea inimene
Mu vastas istub Maie (54). Naine on ilmselgelt löödud, ta püüab kõigest väest säilitada enesevalitsust ning pühib käeseljaga pisaraid. “Ma lihtsalt enam ei jaksa!” kuulen sügavat ahastust naise hääles. “Tunnen end nagu narts, mille külge kõigil on õigus oma poriseid jalgu pühkida.” Maie on väsinud, ta silmad on tuhmid ja õlad longus. Ka naise hääl on nõrk ja kõlatu. Palun Maiel selgitada, millised on need olukorrad, mil ta end nartsuna tunneb. “Kui tütrel tuleb vaid pähe õhtul välja minna, siis pean mina hoolimata oma plaanidest olema valmis lapsi hoidma. Nad isegi enam ei küsi minu arvamust, vaid lihtsalt tõstavad lapsed üle ukseläve! Kui mõni kolleeg haigestub, olen jälle mina see, kes olukorra päästab. Kuna olen üksi, siis arvavad kõik, et mul oma elu polegi.” Maie ei mäleta, millal tal oli aega mõni raamat läbi lugeda või teatris käia. Vahel rabab ta tööl kaks vahetust järjest, nii et “veremaik on suus”. Naine on tülpinud ja energiast tühi, teda kimbutab pidev peavalu ja südamepekslemine. Kaks aastat tagasi sai ta perearstilt diagnoosi: depressioon. Kuid sellest kurnavast nõiaringist Maie välja astuda ei suuda, sest kardab, et kui ta käitub oma soovidest ja vajadustest lähtudes, siis peetakse teda egoistiks. Aga Maie tahab ju üle kõige olla hea inimene!
Kui anname selleks, et saada
Kui küsin terapeudina klientidelt, mida on nad viimasel ajal enda heaks teinud, saan vastuseks sageli imestusega segatud küsimuse: “Ma ei saa ju nii isekas olla?!” Miks ei saa? Sest meid on maast madalast õpetatud, et kõigepealt tuleb mõelda teistele, teistest hoolida ja neid aidata. Meil tuleb olla isetu. Minagi usun, et see on üks väärt õpetus, kuid siin on üks “aga”: meie vanemad ja õpetajad on jätnud meile rääkimata, et me jaksame teistest hoolida üksnes siis, kui kõigepealt õpime hoolima iseendast; me suudame väärtustada inimesi enda ümber vaid siis, kui kõigepealt väärtustame ennast. Sest mida muidu on meil teistele anda?
Väga ilmekas näide äraspidisest hoolimisest on nähtus nimega kaassõltuvus. Kaassõltlane on inimene, kelle elu sisuks on teiste eest hoolitsemine ja nende probleemide lahendamine. Kas see pole siis igati normaalne – teiste eest hoolitseda? Probleem on selles, et aitamisest saab kaassõltlase jaoks tungiv vajadus, mis haarab ohjad ja hakkab tema elu juhtima. Kaassõltlane pakub oma armastust, lootes saada vastuarmastust ja jagab oma tähelepanu selleks, et olla ise tähele pandud. Ja kõike seda teeb ta isetuse maski all. Tulemuseks aga on kehv enesetunne ja käest läinud tervis.
Egoism = enesearmastus
Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et egoism tähendab isekust, enesearmastust. Mulle meeldib olla egoist! Mulle meeldib ennast armastada! Ma usun, et inimene, kes ennast armastab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult, ta ei kanna maski ega mängi teiste inimeste ootusele vastavat rolli. Sellise inimesega on väga lihtne suhelda.
Ennast armastav inimene tunneb enda vastu elutervet huvi – uurib oma andeid, vajadusi ja soove ning julgeb unistada. Kuna ta teab, milleks ta võimeline on, siis talub ta kriitikat ja suudab tunnistada vigu ega lähe igas natukenegi keerulisemas suhteolukorras põlema nagu säraküünal. Sellise inimesega on lihtne meeskonnas koos töötada.
Armastuse anum südames
Meie kõigi südames on sümboolne armastuse anum. Kui saame tähelepanu, hoolt ja armastust (ka iseendalt!), siis see anum täitub, kui pöörame tähelepanu endast väljapoole, anname teistele oma hoolt ja armastust, siis anum tühjeneb. Nii nagu looduses ikka, kehtib ka siin lihtne reegel: andmine ja saamine peavad olema tasakaalus. Kui meie sisemine armastuse anum on täis, siis tunneme end turvaliselt ja hoituna ning meil on jõudu hoolitseda ka teiste inimeste vajaduste eest. Kui ma aga muudkui annan ja annan, nagu teeb kaassõltlane, siis on õige pea mu armastuse anum tühi. Ükskõik, kui olulised on teiste inimeste ootused, mul pole lihtsalt neile midagi anda. Ma ei jaksa kuulata, tähele panna ega hoolida. Tunnen end väsinuna ja ärakasutatuna ning olen kõigis ja kõiges pettunud. Kui niisugune olukord kestab pikka aega, siis koguneb mu hinge lõpuks vimm ja ma asun kättemaksuplaani hauduma.
Innustan ka Maiet südames paiknevat armastuse anumat uurima. Ta sulgeb silmad ja süveneb kujutluspilti. “See on nagu vana roostes kastrul, milles ema sigadele kartuleid keetis” kirjeldab üllatunud naine. Küsin, kas anumas on ka armastust. “Midagi paistab põhjas olevat. See on paks ja kleepuv, põhja küljes kinni nagu kitt.” Esialgu paneb see kujutluspilt Maiet imestama, kuid siis valguvad ta silmadesse pisarad. Tunnetan suurt valu naise hinges. Äratundmine, et olen iseenda unustanud ja oma südame armastusest ilma jätnud, võib olla väga valus.
Kõige tähtsam küsimus
Enne, kui asume teiste elu õnnelikuks tegema, tuleks küsida endalt see kõige tähtsam küsimus: mida mina tahan? Sellele küsimusele vastuse otsimine tähendab igal hetkel iseenda tähele panemist. Mis teeb mind õnnelikuks? Millised inimesed panevad su südame rõõmust põksuma? Millised tegevused toovad sära mu silmadesse? Küsi endalt ikka ja jälle: kas see, mis sinuga hetkel toimub või millele sa oma tähelepanu-energiat annad, on sulle hea? Võta endale aega, mõtiskle ja pane kirja, mida su hing ihaldab. Sest kui sa ei tea, mida tahad, siis kuidas saad oma armastuse anumat täita?
Sarnase küsimuse on oma esinemistes publikule esitanud ka Dalai-Laama: “Tundub, et kui mõned inimesed räägivad kaastundest, on neil arusaam, et see eeldab hoolimatust enda vajaduste suhtes või isegi eneseohverdust. Aga tegelikult tuleb tõeline armastus suunata kõigepealt enesele – kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?”
Soovitan ka Maiel kirja panna, mida ta teha tahaks. Naise jaoks tundub selline ülesanne esialgu üle jõu käiv. Ta tõepoolest pole osanud iseendale mõelda. “Mulle on ju eluaeg korratud: “Kõigepealt mõtle teistele!”” vabandab ta oma saamatust. Julgustan Maiet siiski proovima. Esimese korraga saab paberile vaid kaks punkti: teatrikülastus üks kord kvartalis ja igapäevane jalutuskäik. Nojah, sellise nimekirja koostamine vajab harjutamist.
Kui sa pole siiani taibanud iseenda eest hoolt kanda, siis nüüd tuleb see sul ära õppida.
Sul tuleb õppida tegema asju, mida vanemad ja õpetaja jätsid sulle õpetamata: oma soove ja vajadusi teadvustama ning neid teistele välja ütlema, enda eest hoolitsema, endale head lubama ja ennast armastama.
Õigus olla see, kes oled
Lemmiktegevuste nimekiri valmis, jõuame vajaduste juurde. Arutleme Maiega selle üle, mis on palsamiks tema hingele. Jälle üks kaelamurdev ülesanne! Kuid sellise nimekirja koostamist võid ju võtta kui toredat mängu, millele läheneda lapseliku uudishimuga. Usu, su sees on üksjagu üllatusi ja imestamisväärset! Mina sain teada, kui tähtis on mulle kalli inimese füüsiline puudutus, kui palju loeb kehval hetkel tema kallistus või pehme pai.
Sõnastame Maiega koos laused, mis aitavad tal ennast meeles hoida. Alustame kõige olulisemast: “Ma väärtustan ennast.” See on kummaline, kui keeruline on inimestel seda kõva ja selge häälega öelda! Maie köhib ja vabandab ja saab lõpuks vaikse ja argliku lause ikka huulte vahelt välja. Aga ma lasen tal seda veel ja veel endale öelda ja ajapikku muutub hääl kindlamaks. Siis liigume edasi: “Ma olen piisavalt hea just sellisena, nagu olen.” “Ma tean oma vajadusi ja teen ise oma valikud.” Uhh! Maie väristab õlgu ega suuda ette kujutada, kuidas ta selle oma tütrele või töökaaslastele selgeks teeb. Aga siin ei olegi küsimus teistele tõestamises, vaid kõige olulisem on, et sa ise usud: sul on õigus olla sina ise.
Iseendale on mõnus meeldida
Virginia Satir, raamatu “A Goal of Living” autor, on koostanud toreda eneseaustuse deklaratsiooni. Ta kirjutab muu hulgas: “Ma olen kogu maailmas ainukordne. Leidub küll inimesi, kellel on minuga sarnaseid jooni, ometi pole me tervikuna sarnased. Niisiis kõik, mis lähtub minust, on kordumatult minulik, sest valiku olen teinud mina üksi. Ma olen üleni minu enda oma.” Kõlab väga toredasti! Ja kui sõnadesse süüvida, siis pole need sugugi õõnsad, vaid vägagi tuumakad. Iga inimene on ju täiesti ainukordne ja kordumatu. See ei tähenda, et me ei peaks enda kallal tööd tegema. Satirgi ütleb: “Ma tean, et paljugi minust on mulle mõistatuseks ja kõiki oma tahkusid pole ma veel avastanud. Aga kui ma olen enda suhtes salliv ja armastan end, otsin ma kindlameelselt lahendusi oma mina mõistatustele ja püüan end üha sügavamalt tundma õppida.”
Ole ise oma õnne sepp
Hoolimata hirmust, et endale keskendumine muudab elu ja suhtlemise keeruliseks, juhtub hoopis vastupidine. Minu elu on küll muutunud palju lihtsamaks! Kui tean, mida tahan ja mis mind mu tegevustes toetab, siis keskendungi vaid olulisele. Mu elust on kadunud ebaolulised asjad ja inimesed, isegi vanad harjumused on justkui loomulikku surma surnud. Ma saan olla siiras ja loomulik, ma ei pea olema “tasemel”, end pidevalt tõestama või muretsema selle pärast, kas ma ikka teistele meeldin. Selle kõige arvelt on mul nüüd hoopis rohkem aega ja energiat.
Ma võin olla isetu paljudes küsimustes, kuid olulises – millises keskkonnas elan, kellega end seon ja millist tööd teen – olen otsustanud olla isekas ja endale truuks jääda.
Usun, et selline egoism on eluterve ja vajalik. Harjuta sinagi! Juba mõne aja pärast tunned, et su sisemine armastuse anum on täidetud. Ja mis kõige olulisem – sa ei pea selle täitmist kelleltki teiselt ootama. Kui su anum on täis, siis on see justkui allikas, kust suhtlemiseks, teiste aitamiseks või kasvõi elu tagasilöökide korral energiat ammutada. Nii on lihtne oma õnne sepistada.
Artikkel ilmus Sensa mainumbris 2014.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: www.joogateraapia.ee
