Mõned aastad tagasi loeti normaalseks vererõhuks kuni 140/80 mmHg. Nüüd on tänu suurtele uuringutele, mis on läbi viidud USAs ja teistes riikides, tuldud järeldusele, et vererõhu norm on 120/70 mmHg, äärmisel juhul võib ta küündida kuni 125/70 mmHg. See on väga tähtis teada, kuna paljud arvavad, et 140 mmHg võib jääda rahule, ometi see nii ei ole. Igal õhtul on tähtis võtta nõndanimetatud südameaspiriini. Sellega tehakse väga suurt profülaktikat, et ennetada nii infarkti kui ka insulti.
Tänapäeval on suur ka kolesterooli probleem. Mind on tihti üllatanud, et isegi lapsed on teadlikud kolesterooli olemasolust. Selle probleemi kohta on mul ka oma kontseptsioon, mida ma tahaks kirjeldada. Peensooles toimub toidu imendumine veresoonde. Kui toit on lagunenud lõpp-produktideks, imenduvad need osakesed kõik lõpuni veresoontesse ja seeläbi kanduvad kogu organismi. Need ongi tellised, millest meie organismi koed on üles ehitatud. Kui toit aga lõpuni ei lagune, siis hakkab tööle meie alarmsüsteem – immunoloogiline kaitsebarjäär. Seedetraktis asub 70-80% meie immuunsüsteemist. Võiks lausa tuua sellise metafoori, et immuunsüsteem on nagu piirivalve – kui maandume lennukiga kodumaale, lastakse läbi sobivate dokumentidega inimesed, st lõpuni lagunenud toitaineosakesed. Need on justkui riigi kodanikud, ehitusmaterjal ja alustalad. Kui aga piirile saabuvad illegaalid, st lõpuni lagunemata ained, võõrained, peatab piirivalve nad kohe ehk immuunsüsteem hakkab reageerima. Seega, näiteks peptiididest kooruvad välja antigeenid ja meie immuunsüsteem toodab nende vastu antikehasid. Nende kahe ühinemisel moodustuvad immuunkompleksid, mida üldse on väga raske organismist eemaldada. Just immuunkompleksid koos kurikuulsa kolesterooliga hakkavadki looma süsteemi, mille tulemusena kujunevad välja näiteks veresoonkonnahaigused. Ma siiski julgen väita, et kolesterooli rolli südame ja veresoonkonna haiguste puhul on tegelikult mõnikord üle tähtsustatud või õigemini öeldes on veresoonkonnahaiguste teket liialt lihtsustatud. Kaldun arvama, et tuntud kardiokirurgil dr Dwight Lundellil on õigus, et kõigepealt kahjustub veresoon ise. Tunnustatud kardiokirurg väidab, et kahjustatud veresoon on nagu liivapaberiga hõõrutud ja alles siis, kui veresoon on kahjustunud, võib oma kahjulikku toimet alustada nõndanimetatud halb kolesterool. Veresoone krobelisust põhjustavad ülalmainitud immuunkompleksid, mis ladestuvad veresoonte seinal. Alles siis, kui veresoone sein on oma ideaalse sileduse kaotanud, saab hakata tegutsema “halb” LDL-kolesterool.
Olen väga palju patsiente näinud, kes oma individuaalse toitumise programmiga on suutnud alandada IgG taset vereseerumis paljude toitainete suhtes ja kohe on neil hakanud alanema ka LDL-kolesterooli sisaldus vereseerumis. Kahjuks ei tunnista mõned allergoloogid sellise mehhanismi olemasolu. Hämmastav on see, et allergolooge ei huvita see fakt, et ühtede toitude osas on antikehade tiitri tõus väike, teiste suhtes keskmine, kolmandate toitude osas kõrge ja mõnede toitude osas väga kõrge. Sellepärast peab arst statiinide väljakirjutamisel patsiendile põhjalikumalt rääkima, kuidas toituda ja alles toitumise korrigeerimise järel tuleks hakata kasutama statiine ehk ravimeid, mis alandavad halva kolesterooli taset vereseerumis. Loomulikult on väga mugav mitte pöörata tähelepanu toitumisele ja kohe alustada statiinide kasutamist.
Olles diabeetik, olen sunnitud mõtlema, kuidas toituda ja sellepärast aeg-ajalt kasutan ka statiine oma raviskeemis. Oma raamatus “Abielu diabeediga” kirjeldan ma täpsemalt elu diabeetikuna. Selle artikli kirjutamise ajend oli see, et tahtsin oma näite varal kirjeldada, et ainult koostöö arsti ja patsiendi vahel annab hea tulemuse ning parandab meie elu ja tervise kvaliteeti. Kõik ei sõltu ainult arstist, vaid just sellest, kui hea on patsiendi ja arsti koostöö. Ja et patsient peab ka ise ennast aitama.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Adik Levini raamatust “Tervisenõuanded elukogenud arstilt”.
