Kaalu alandamiseks pakub turg igasuguseid toidulisandeid, plaastreid ja tablette. On arvesse võetud, et inimene on oma loomult laisk ning sellepärast langetakse igasuguste mittetõenduspõhiste süsteemide küüsi, millest ei pruugi abi olla. Näiteks on tervisele ohtlik kasutada mõnesid Aasia maadest toodud teesid. Olen arvamusel, et kui inimesel on probleem üleliigsete kilodega, siis kõigepealt on vaja teha kindlaks, miks see nii on, ja seejärel spetsialisti abiga leida enda jaoks see kõige õigem süsteem, kuidas kaalu alandada.
Ülekaaluline inimene peab kõigepealt analüüsima oma toitumise mudelit. Tunnen mitmeid inimesi, kes on nälginud 20-30 päeva. Selline lähenemine vajab tohutut tahtejõudu. Tulemus võib olla hea, kuid kahjuks tuleb kaal kiiresti tagasi ja mõnele inimesele on lausnälgimine vastunäidustatud. Parem on paastulaagri süsteem. Inimene võib iga nädal üks päev mitte süüa, kuid ta peab kindlasti kätte saama oma vedelikuhulga, mis on poolteist kuni kaks liitrit.
Miks pikaajaline nälgimine ei ole kasulik? Aga sellepärast, et nälgimisel saadavad rasvarakud ajusse söömissignaale, mille tulemusena tekib veelgi suurem söögiisu ja söömistung. Tulemuseks on ülesöömine ja veel suurem kaalutõus, kui see oli enne. Söömistungi seostatakse sellis-te hormoonidega nagu leptiin ja greliin. Leptiin pärineb peamiselt rasvkoest ja teda vabastakse verre siis, kui energiavarud on piisavad ning see pidurdab söömist. Greliini toodetakse maos. Näljadieedi korral on greliinitase kõrgem, mis tekitab näljatunde ja seejärel ka söögiisu, mis lõppude lõpuks viibki kaalutõusuni. Rahvakeeles võiks see keeruline jutt hormoonidest kõlada järgmiselt: organism kuulab alati oma peremeest. Kui peremees annab organismile sütt (toitu), siis organism on nõus rasva üle viima veeks ja inimese kaal hakkab langema. Kui peremees organismile sütt ei anna (ehk inimene nälgib), siis hakkab tööle organismi kaitsemehhanism ehk ta lõpetab rasva üleviimise veeks. Sel juhul kaal ei lange.
Toidus tuleb minimeerida soola kasutamist ja kindlasti juua 1,5-2 liitrit vett. Liigsöömisele tuleb vastu luua järgmine toitumise mudel: süüa iga 3-4 tunni tagant, toiduhulk peaks olema 250-350 grammi. Suurekaalulistel on alguses raske sellega harjuda, kuid nad harjuvad kiiresti.
Loobuda alatiseks kiirtoidust.
Inimene ei tohiks näljane olla üle 20 minuti. Sellepärast soovitan kotis või taskus hoida nõndanimetatud näljakustutajat (pähklid, kuivatatud marjad, õunad jms). Näljakustutaja võiks alati olla kaasas nii autos kui ka tööpostil.
Edukalt aitab kaalu korrigeerida lahustoitumise süsteem. Tähtis on teha immunoloogiline test, et saada teada, millised toidud sobivad ja millised ei sobi. Kui inimene minimeerib kõrgete antikehade tiitriga toitusid, aitab ta positiivselt kaasa seedetrakti ferment- ja immuunsüsteemi tööle.
Meessoost rasvunud patsient vajab kindlasti arsti konsultatsiooni, kuna tihti ei anna isegi range dieet tulemust. Selline situatsioon võib olla seotud väga madala testosterooni tasemega.
Ma ei soovita kasutada liiga palju süsivesikuid, kuna selline toit aitab kaasa ka diabeedi tekkele. Stressi või depressiooni puhul soovitan leida lohutust millestki muust kui söömisest.
Kuna sojatoitudes on fütoöstrogeene 13 000 rohkem kui muus toidus, siis eriti poiste menüüs peaks sojatoitude osakaal väike olema.
Liikumise osatähtsus
Kirjutamata reegel on see, et kui inimesel on ülekaalulisus ja eriti rasvumine, siis kõigepealt peab alustama toitumisprobleemide lahendamisega. Mitte mingil juhul ei pea rasvunud inimene esmalt fitnesstrenni minema. Pärast kangitõstmist meeldib inimestele sauna minna ja õlut juua, et taastada vedelikukadu. Selline tee võib viia näiteks infarktini.
Kõigepealt on vaja füüsis maksimaalselt korda teha oma toitumise muutmisega ja siis alustada trenniga, füüsilist koormust järk-järgult suurendades. Täiskasvanud peaksid mõõdukalt treenima iga päev vähemalt 30 minutit. Intensiivsemad treeningud 2-3 korda nädalas olenevad enesetundest ja olemasolevatest haigustest.
Lapsed peaksid tegema päevas vähemalt ühe tunni mõõdukat või intensiivset treeningut. Hea mõte on soetada sammulugeja. Minimaalne sammude hulk päevas võiks olla 8000, parem oleks aga 12 000 sammu.
Palju inimesi eelistab kepikõndi.
Üks kaalu reguleerimise meetodeid on kirurgiline. Populaarseks on muutunud maovähendusoperatsioon. Eriti paistab selliste operatsioonidega silma USA, kus rasvumisest on saanud rahvuslik tragöödia. “Tänu” kiirtoidu võidukäigule ja selle riigi toitumiskultuurile ongi meditsiin hakanud pakkuma sellist teenust. Ka Eestis on see suund hakanud muutuma populaarseks. Tuleb avaldada tunnustust noortele kolleegidele, kes on saanud välismaal hea koolituse ja omandanud kõrgel tasemel operatsioonitehnika. Tekib ainult küsimus, kas kõigile on seda vaja. Loomulikult mitte. Kui ülekaal on tõepoolest juba selline, et alla peab võtma 40-50 kilo, siis võib-olla on operatsioon õigustatud ja seda ka ainult siis, kui kõik muud meetodid on ära kasutatud. Elu on kiire ja turumajanduse virvarris tundub maovähendusoperatsioon kiire probleemi lahendus. Tuleb aga meeles pidada, et see on kirurgiline operatsioon ja peale operatsiooni võivad patsiendil tekkida tõsised probleemid. Enne kui seda operatsiooni teha, on vaja tõepoolest üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Adik Levini raamatust “Tervisenõuanded elukogenud arstilt”.
