Katkend Heidit Kaio raamatust „Vestlused Priiduga. Lahutus“
Heleni ja Tarmo kaks poega sündisid pisut üle aastase vahega. Kõigil neljal on öise unega keeruline. Lastel, emal, isal. Kõigil. Mitu aastat jutti. Öised toitmised, nutused virgumised ning kuke ja koiduga ärkamised. Ema-isa unenappus on katastroofiline.
Kes on olnud sarnases olukorras, see teab. Kes pole olnud, kujutagu ette vanglat, kus pähe tilgub vett – niipea kui uinud, kohe ärkad. Pikemat und kui kolm tundi järjest pole olnud ligi kolm aastat.
Poisid virguvad iga päev kella kuue paiku. Aga sel kevadel on üks noor vares avastanud katusel roostevabast terasest ventilatsioonitoru ja toksib, ilmselt oma peegelpilti. Kell viis hommikul. Igal hommikul. Poolunes Helen teab ja kardab, et nüüd see algab. Jälle! Tunni võiks veel magada… aga pagana vares!
„Minu noor pere vajab kaitset!“ mõistab kütt-korilane Tarmo. Ta nuputab välja plaani ja ööbib magamiskotis maja katusel, et olla varesele hirmuks. Kolme öö järel on selge, et Tarmo varest ei sega. On vaja uut plaani. Päevad lähevad ja vares toksib. Helen on kuri.
Tarmo keeldub mõttest, et vares peaks korstna toksimise pärast surema. Ta otsustab püüda linnu vanema tütre varalahkunud küüliku puuri. Ehitab süsteemi, kus toigas toetub lihatükile ja kui vares tüki ära tõmbab, lõksatab puuriuks kinni.
Õnnestub! Korras!
Tarmo toimetab kinnipüütud varese Saku taha metsa.
Järgmisel hommikul… tok-tok-tok.
***
Neli aastat hiljem läksid Helen ja Tarmo lahku. Vares ei jäänud viimaseks, ootusi ja nõudmisi tuli üha juurde. See muutus justkui mänguks. Naine nõuab ja mees püüab, kuid naise silmis alati ebaõnnestub. Võimumäng?
Kümmekond aastat hiljem räägin selle loo varesest Mardile. Joome hommikukohvi talvises Portugalis majaterrassil ja mõtiskleme elu õppetundide üle. Arutleme, kuidas Tarmo püüdis teist inimest õnnelikuks teha, aga ei õnnestunud. Me mõlemad tunneme Tarmot, kes oli kogu oma mõtte, soovi ja jõu pannud perekonda ning siiski lahutanud. Mart mõtiskleb: „Elu ühel kaardil.“
Ka Mart on pannud elus kaks korda „kõik ühele kaardile“. Esimest korda, kui panustas oma elust 12 aastat, et tulla ujumises olümpiavõitjaks. Ei rohkem ega vähem kui olümpiavõitjaks. Kui see unelm purunes, jooksis amokki. Põgenes Eestist Kamtšatkale, tegi seal tööd puusepana, rändas tundrasse korjakkide juurde ja seikles Nõukogude Liidu avarustes. Need lood väärivad omaette raamatut.
Teist korda pani ta „elu ühele kaardile“ oma esimese kaasa, kaksikute emaga.
***
Kevadõhtul on minu juures Nõmmel pidu. Sirelid ja õunapuud õitsevad. Puud on eri moodi rohelised. On kevade lõhn ja seltskonnas mõnus sumin, teeme sauna. Varsti läheb tantsuks.
Oleme Signega läinud aeda rääkima. Ta hakkab nutma. „Kõik on mõttetu!“ Elu on sisutühi. Signe tahaks, et midagi juhtuks. Ehk armumine? Tütred on kodust välja lennanud. Keskiga on lisanud kehale kurve, millega ta ise pole rahul. Ütleb, et tal on parim mees: „Nii head meest ei saa ma kunagi.“ Ja pühib pisaraid. „Ma ei oskaks isegi elektriarvet maksta!“
Kuulan Signet ja mõistan, et ka tema elu on ühel kaardil. Tema õnn sõltub kellestki teisest. Ta kujutleb, et kui oma mehega pole 25-aastases suhtes enam praksuvat sädet, siis võiks tulla keegi, kes teeb ta õnnelikuks.
Mõttes, et keegi teine teeb meid õnnelikuks, peitub tegelikult süüdistus: see on tema süü, et ma pole õnnelik.
Keegi teine ei saa meid aga õnnelikuks teha. Pöörast õnnelikkuse tunnet võib kogeda armudes, kuid kui armumise erakordne leek ei põle enam endise leegiga, kas siis tuleb leida uus küte? Uuesti armuda?
Pigem küsime nii: mis võiks pikaaegsele suhtele uut hagu anda? Eks ikka sina ise. Kaks õnnelikku inimest saavad koos olla õnnelikud. 2+2=4 ehk kahest enesega rahulolevast inimesest tekib midagi veel suuremat. 2+0 ei võrdu 4 mingilgi moel. Ja nagu ütleb matemaatikust tütar Saskia: „Nulliga tehted on üleüldse kehv variant.“
Lisaks, milline surve ka kaaslasele, kui ta teab, et keegi loodab, et õnn sõltub temast! Mina küll ei teaks, mispidi kukerpalle visata.
***
Teinekord selgub lahutuse käigus, et „elu ühel kaardil“ tähendab seda, et su sõbrad on teise poole omad. Võimalik, et oled ise loomult rohkem sissepoole pööratud. Olete teinud kõike koos, nagu perekonnas peabki: reisinud, veetnud ühiselt vaba aega, sportinud, olnud koos lastega, sõpradega. Võimalik, et teine osapool on seltskonnas silmapaistvam – pole vahet, kas naine või mees. Lähete pittu ja tema särab!
Küsi endalt: kes olen mina ilma temata? Su kaaslane võib olla hinnatud oma külas, kuulus teleekraanilt või arvestatavalt jõukas. Sind teatakse kui Peebu naist või Tiina meest. Oled harjunud, et osa sinu särast on elukaaslase oma. Aga kes sa oled ilma temata?
Kui läheb lahutuseks, mis siis sulle jääb? Kõik on olnud ühine, sul pole isegi oma sõpru. Tõesti, nagu üks jalg oleks puudu. See on sõber Priidu mõte, et paarisuhtes me omal moel seisame nagu ühel jalal – kuid koos, teineteisele toetudes, on kaks jalga. Kui aga mingil põhjusel paariline kõrvalt kaob, siis jääme ühele jalale ja kukume pikali. Seepärast otsivadki paarisuhtega harjunud inimesed tihtilugu endale kiiresti kargud, millega edasi liibata. Uued suhted on nagu kargud, millega edasi liikuda. Kark aga on võetav ja pandav. Tegelikult oled ikkagi haavatav.
„Tuleb seista oma kahel jalal,“ ütleb sõber Priit. Pead olema võimeline majanduslikult ise toime tulema. Vaja võib olla luua uusi
sõprussuhteid. Hobi tasuks leida, kui sul seni seda veel pole. Mis aga kõige olulisem, sa pead olema võimeline vaatama peeglisse ja ütlema iseendale: „Jah, ma olen õnnelik ka üksi.“
Et aga olla õnnelik üksi, pead olema rahul iseendaga. Julgema olla koos endaga – „heas ja halvas, kuni surm lahutab“. Kui oled võimeline endale siiralt ja rahuldustundega seda ütlema, siis on sul samavõrra võimalus olla õnnelik ka paarisuhtes, sest siis on sul midagi veelgi rohkem.
„Teinekord mu täiskasvanud lapsed küsivad, et kahekesi on ju nii mõnus – miks sa oled üksi? Aga mina ise tunnen, kuidas minul on hea olla,“ ütleb üks mu tuttav.
Vaata Heidit Kaio raamatu „Vestlused Priiduga. Lahutus“ kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
