Katkend Triin Raave raamatust „Tenerifel tegelikult“.
Kui kodus on vähemalt üks täisealine meesterahvas, siis jookseb vesi kraanist eeskujulikult ülalt alla, jõuluküünlad ei pane pirtsaka pesumasina tööd pausile ning kui kusagil ka uputab, on tegemist pigem anomaaliaga ehk mõne lapsega, kes nukke vannitades kraani lahti jätab. Jääb vaid koer, kes oma pikka koonu üle lauaserva upitades suudab sünnipäevakoogist poole endale kõhtu lakkuda. Tõeliselt põnevaks läheb elu siis, kui Henrik on meie esimesel maja-aastal astunud Eesti poole suunduvale lennukile.
Ühe tavalise koolipäeva hommikul on ühe lapse sokkide sisse koll pusad põiminud, teise tossude paelad on umbsõlmes ja jogurtitops kukub pähe laua all magavale koerale, kes vastutasuks põrutab mulle peaga otse põlveõndlasse, nii et silmist sähvatanud sädemetest saaks majapidamise poole päeva energiavajadus kaetud. Just elektrist saabki päeva kandev teema. Kui olen lapsed lõpuks edukalt kooli ees maha raputanud, vaatan tõtt emade klassika ehk toatemperatuurini jahtunud kohvitassiga ning otsustan end premeerida uue kuuma joogiga. Lülitan veekannu nupu sisse ja juba sekund enne saatuslikku klõpsu jõuab mulle endalegi kohale, et Kanaari kombe kohaselt ehitatud majades ei naudi naine pesumasina töötsükli ajal kohvi, vaid hõõrub tantsiskledes mopiga põrandat, lobab naabrinaisega või toidab kukkesid. Ka mina peaksin olema neist juba õppust võtnud, sest ilmselgelt on kõik masinad paigutatud elektrisüsteemis ühe faasi alla ning igasugune minupoolne kombineerimine toob koostöö asemel kaasa kokkupõrke.
Nii ka sel päeval. Erinevalt varasematest kordadest ei aita seekord koduse elektrikilbi juures lülititega jumala mängimine. Nupud on ilmselgelt kangema iseloomuga – mina lükkan üles, need itsitavad ning hüppavad tagasi alla. Kerin peas hädaolukorra juhtnöörid puntrast lahti, lükkan plätud päevitusriideid täiendama ning marsin väravast välja naaberkrundi poole, millel kössitav plokkidest laotud moodustis loodab ka kunagi villaks kasvada. Taskulambi valgel käsikaudu elektrikilbini jõudes leian suure, uhkelt punase ikooni poole kõrguva lüliti. Vastuoluline see esmalt küll tundub, kuid võrreldes neid kahte muutujat seda- ja teistpidi, jõuan järeldusele, et kuna punaseid võõraid marju ei tohi süüa ning rohelised puu- ja juurviljad on kõige kasulikumad, on roheline igal juhul õige vastus. Nii tõmbangi lüliti alla salatikarva märgistuse peale. Õnnitlen end esimese eduka elektritöö teostamise puhul. Poolel teel koju kuulen alumiselt mäenõlvalt hõikeid. Veidi aja pärast tunnen ära mäest üles rühkiva mehe, kellest peaks õige pea saama meie naabrimees, sest tema õue peale kuhjunud plokkidest moodustis on vaikselt juba maja kuju võtmas.
Vabas vormis taasesitan vestluse sellisena, nagu see minu arusaamist mööda oli.
Naaber: „Proua, kas Teie käisite ja tegite midagi elektrikilbi lülititega?“ Tegelikult mõistsin ma vaid sõnu „proua“ ja „elekter“.
Mina: „Jah.“
Naaber ohkab ja sõnab: „Mida Te tegite?“
Mina: „Oli all, punane. Mina tegin roheline, üles.“
Naaber ohkab jälle: „Proua, poleks vaja olnud.“
Mina: „Aga mul polnud elektrit.“
Naaber: „Minul ka ei olnud. Ma juba käisin seal ja lülitasin elektri sisse. Siin on asjad teistpidi – punane on „sisse“ ja roheline on „välja“. Proua, see on Hispaania. Kõik ei ole alati nii, nagu vaja.“
Lähen näost sama punaseks nagu see valesse kohta paigutatud ikoon, vabandan, tema vabandab vastu ja läheme sõbralikult kumbki oma teed. Kodus on elekter tõesti olemas. Veekannu kasutamise süsteem jääb mulle pikaks ajaks meelde.
Möödub mõni aeg. Surve kraanist jääb tundidega aina nõrgemaks, kuni ühel hetkel on hambapesu jaoks vajalikku kogust vaja tilgutada õige mitu minutit. Omaniku poole pöördudes selgub, et tegemist on rikkega veesüsteemis, mida haldab kusagil mäe otsas üks keeruline marokolane ja et mõnda aega on nüüd torud kuival. Maigutan uudise peale suud nagu kala, kes samuti kuivale jäänud. Õnneks on ka selles loos oma „aga“. Katusel on veetünn, millest on võimalik lasta vett allapoole nõrguma ja sõna „nõrguma“ ei ole siin liialdus. Mõneks ajaks kujuneb peapesust umbes pooletunnine protsess ja isegi pärast seda on tunne, et kui juuksed peaks vihma saama, algab paari meetri raadiuses tõeline vahupidu. Vesi tuleb siiski õige pea tagasi ja vahuralli jääb ära. Kõigest mõne kuu möödudes meenub omanikule, et tegelikult on majas ka korralik tagavarapaak, mille saab veega täita ja pumba ümberlülitamisel voolab vesi kraanist soovi korral nagu Niagara juga. Parem hilja kui mitte kunagi.
Sooja veega pole selleks korraks veel rahu sõlmitud. Ühel järjekordsel koolihommikul on Henrik basseinis endale igahommikust külma vee šokiteraapiat tegemas, kui mind ajab voodist püsti hoopis teistsugune ehmatus. Õndsat vaikust läbistab pauk, mida isegi kohalikud kütid jänesejahi hooajal meie akende all kõlama ei suuda panna. Täielikus segaduses jooksen toast tuppa, kuni ülakorrusele jõudnud kaasa võtab õige suuna ja liigub rõdule. Seal paikneb pesumasina kohal kuumaveeboiler, mis on otsustanud üle võtta aurusauna ülesanded. Kõigist tubastest kraanidest sisiseb samuti vaid kuuma auru. Õige pea on tubade temperatuur nii piisavalt kõrge, et lapsed ei palu sel hommikul isegi gaasikaminat tööle panna.
Oleme paari aastaga jõudnud sel määral kanaaristuda, et üksikutel 16-kraadistel päevadel topime jalga tossud ja selga paksud kampsunid ning kooli ees ohime koos ülejäänud vanematega: Que tiempo ehk „Mida ilma“. Ja kui juhtubki olema üks neist harukordsetest tuule- ja vihmasegustest tormipäevadest, pöörduvad ka meie kanaari verd koerad ukselt otsejoones tagasi ning nihelevad kamina ees nõutu näoga seni, kuniks keegi halastab ja selle sisse lülitab.
Nagu ikka lahenevad kõik asjad varem või hiljem ja nii saame ajutise miniboileri abil vähemalt mingi koguse sooja vett tagasi. Veidi hiljem naaseb haiguspuhkuselt ka suurem isend. Järgmise väljakutse esitab sõber Murphy mulle ja sellest tulenevalt ka Henrikule kevadel seoses äravooluga.
„Mida ma teen, kui tualetipoti ja põranda vahelt pressib vett välja?“ Seda küsimust tahab kindlasti iga mees oma tuhandete kilomeetrite kaugusel viibivalt naiselt kuulda. Kirjeldan talle üksikasjalikult, kuidas kraanist kraanikaussi vett lastes asub vanni äravoolus tööle kevadine Tuhala nõiakaev, mis ühel hetkel võluväel kaob ning tualetipoti piirkonda teleporteerub. Välkkõne omanikule kinnitab, et kiiret lahendust ei tule, kuna tema saab pilgu peale visata alles järgmisel päeval ja seega ärgu me seni vannituba ega tualetti kasutagu. Nojah, eks see luksus ollagi ületähtsustatud.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Triin Raave raamatust „Tenerifel tegelikult“.
