Elu õppetunnid on kirjutatud raamatusse
Kujuta ette, et inimene saab sündides kaasa eluraamatu, täis kogemusi, mis tuleb elu jooksul ära õppida. Iga kord, kui õppetund on õpitud, saab uue lehekülje ette keerata. Juba läbiloetud lehed sisaldavad teadmisi ja kogemusi järgnevatel lehekülgedel saabuvate ülesannetega toimetulekuks.
Sünnikogemus avab raamatu ja surmakogemus on kirjutatud viimasele leheküljele.
Mõni jõuab elu jooksul võib-olla mitmeköitelise epopöa läbi lugeda, mõni ei saa kaugemale õhukesest vihikust, korrates iga lehekülje õppetunde kordi ja kordi. Mõni on lehti küll hoogsalt keeranud, aga õppetunnid on õppimata ja raamatu (elu) sisu muutub järjest arusaamatumaks ja segasemaks.
Arvan, et eluraamatu maht ja sisu sõltuvad inimese õppimisvõimest ja sellest, kuidas teda ümbritsev keskkond õppimist soodustab või takistab, ning tema oskusest panna tähele ja arvestada oma tundeid.
Vanemate abiga õpime selgeks baasilised tõed
Lapseeas on raamatulehtede keeramisel vajalik vanemate või hooldajate abi, kuna väikese inimese kogemustepagas on elu alguses peaaegu olematu. Teraapias satuvad inimesed ikka ja jälle lapsepõlve olukordadesse, kus valus kogemus on saadud. Olemasolevate teadmistega seda mõtestada ei ole võimalik, aga pole ka kedagi suurt ja toetavat, kes aitaks asjast aru saada, olukorda lahendada, kogemuse omandada ja edasi minna. Reeglina on laps selles olukorras teinud kõik, et keegi tema eksimusest teada ei saaks, sest hirm karistatud või häbistatud saada on halvav. Nii jääbki sellel leheküljel peituv õppetund lugematuna ja KOGEMATUNA vahele ja edasi minnes hakkab selle kogemuse puudumise tõttu kõik lonkama. Ütleb ju sõna “kogemata” just sedasama: eksisin, sest see olukord oli minu jaoks eelnevalt läbi kogemata. Kuni ei KOGE (ei õpi ära õppetundi), muudkui eksin ja eksin sama koha peal aina uuesti ja uuesti.
Fookus tunnetele aitab õppetundi teadvustada
Täiskasvanu jaoks täiesti süütu olukord võib lapse jaoks olla surmani hirmutav. Mäletan, kuidas ma esimeses klassis unustasin raamatu tähtajaks raamatukokku tagastada. Kartsin nii kohutavalt, milline reaktsioon või karistus raamatukogutädilt tuleb, et peitsin raamatu ära. Paaril korral tulid koju meeldetuletused ja need mõjusid mulle kui pikselöögid, mis tekitasid pikaks ajaks tohutut ärevust ja pinget. Mul ei olnud teadmist, et abi võiks saada mõnelt täiskasvanult, kellele oleksin julgenud oma eksimust tunnistada, sest minu vähene kogemus selliste asjadega pani arvama, et targem on pûüda vōimalikult käratult olukorrale ise lahendus leida. Praegu mõtlen küll, et tõenäoliselt oleksid vanemad mu maha rahustanud ja aidanud raamatu tagasi viia, kui oleksin osanud oma muret tähele panna ja neile väljendada.
Minu fookus oli ainult probleemil (raamatul), mitte tunnetel. Kui oleksin rääkinud ainult raamatust, oleksingi ilmselt pahandada saanud. Kui oleksin osanud väljendada oma muret ja hirmu, a’la: “Emme, mul on nii suur mure, et ma pole selle pärast mitu ööd magada saanud ja ma kardan kohutavalt”, ja alles siis rääkinud raamatust, oleks ema suhtumine ilmselt hoopis teine olnud.
Seda aga polnud mulle keegi õpetanud, tõenäoliselt oli ka selle koha peal üks lehekülg vahele jäänud. Nii ma siis õpin alles nüüd, mitukümmend aastat hiljem, kuidas kõigepealt oma tunnetele tähelepanu pöörata, neid teistele väljendada ja alles siis keskenduda probleemile. KOGEME ju tunnetega, kogemus ongi sisuliselt tunne. Fakt või olukord, mille käigus kogemuse saame, on teisejärgulise tähtsusega.
Minu õppetund selle raamatukogu looga oli tunde tasandil seotud usalduse ja süütundega. Sain esmakordselt kogeda ebameeldivat aistingut, mis kaasneb lubaduse murdmise ja usalduse kuritarvitamisega. Süütunne on iseenesest ju positiivne ja näitab, et mul on olemas südametunnistus, mis annab oma ilmumisega märku, et olen kellegi või millegi suhtes eksinud. Kui süütunde funktsioon ja sõnum on selgeks õpitud, saab lehekülje edasi keerata ja seda teadmist edaspidiste õppetundide juures kasutada. Täna, olles selle olukorra õppetunni teadvustanud, olen süütundega sõbraks saanud: ta on minu südametunnistuse teenistuses. Enne seda aga elasin peaaegu 40 aastat piinava ja seletamatu tundega, mis ründas mind iga kord, kui natukenegi milleski eksisin.
Lapse tunnete mõistmine on kasvatuses võtmetähtsusega
Tundub olevat üleüldine probleem, et oleme harjunud rääkima asjadest, sellest, mis juhtus, milline keegi oli, kuidas ta käitus jne. Tegelikult on edasise arengu seisukohalt hoopis olulisem see, milliseid tundeid juhtunu esile kutsub ja milline õppetund sellega kaasneb.
Enne, kui keeran oma raamatus järgmise lehekülje, tahan Sinuga jagada oma tunnete tähtsustamise õppetundi: “Armas lapsevanem! Kui su laps on millegagi “hakkama saanud”, siis palun, et enne, kui hakkad pärima, juurdlema, hinnanguid andma ja karistama, uuri, kuidas su laps ennast tundis seda tehes ja kuidas tunneb praegu. Ja kui ta on oma õppetunni teadvustanud, siis palun kiida teda, lase lehekülg edasi keerata ja rõõmusta koos temaga. Nii aitad oma lapsel eluraamatu esimese, baasilise osa korralikult omandada ja saad loota, et tema teos saab olema paks, sisukas ja õnneliku lõpuga.
Kui tunned, et sinu raamatus on mõni oluline lehekülg vahele jäänud, tule teraapiasse, otsi see üles ja koge läbi, et saaksid läbi võitude, mis jõuavad sinuni uute kogemustena, liikuda võitudeni, mis tulevad TÄNU kogemustele.
Autor: Rita Eevardi
Allikas: Holistika.ee
