Levinud kuid tundmatu
Depressioonist räägitakse ja kirjutatakse meedias palju, statistika järgi kannatab depressiooni käes elu jooksul umbes 20% täiskasvanutest (mõnedel andmetel on see haigus tuttav lausa 60%-le), kuid põdejate jaoks ilmub ta ikka ja jälle ootamatult, justkui põhjuseta: “Minuga on kõik korras. Mitte ei saa aru, miks ma end nii halvasti tunnen?!” Pole harvad juhud, kui depressiooni sümptomeid peetakse vaid laiskuse või ületöötamise tunnuseks ega võeta midagi ette.
Minagi kordasin endale aina, et mul on unistuste elu, et olen õnnelikus abielus ja asjad sujuvad kenasti. Samal ajal imestasin, miks ma koguaeg väsinud olen, miks iga väiksemgi asi mind nutma ajab või miks mu kõht pidevalt valutab. Iga päevaga vajusin aina sügavamale: ma ei jõua midagi teha, ma ei jaksa huvi tunda, mu sees on tühjus, külmus, raskus, valu, lootusetus, ahastus… Unehäired, söömishäired, keskendumishäired… Mis mõte sel kõigel üldse on? Vaatasin tühja pilguga aknast välja ja küsisin endalt: “Kas see ongi see hetk, mil inimesed panevad käe oma elu külge?”
Millegipärast arvatakse ikka veel, et depressioon tabab vaid düsfunktsionaalsest perest pärit noori või krooniliste tervisehädadega kimpus olevaid vanu inimesi. Või neid, kes oma närvikavalt ongi “seda tüüpi”. Tõsiasi aga on see, et depressioon võib tabada igaüht vanusest, soost, rahvusest või sotsiaalsest staatusest sõltumata. Mulle tundub, et depressioon on miski, mis käib inimeseks olemise ja elamisega kaasas, millega peab arvestama ja mille osas olema valvas igaüks meist. See tähendab iseendas ja oma elus igal hetkel kohal olemist, et hingehäda esimesi märke tähele panna ja hullemat ära hoida. Mitte jääda ootama, kuni depressioon ühtäkki tabab, vaid tegeleda teadlikult ja järjepidevalt selle ennetamisega. Just nii – elu kui depressiooni ennetav projekt – on ühes teleintervjuus tabavalt öelnud näitleja ja lavastaja Mari-Liis Lill, kes 2014. aastal tõi koos Paavo Piigiga Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri lavadele Eesti noorte võitluse depressiooniga. Kahe teatri ühisprojektis “Varesele valu…” ja “Harakale haigus…” jutustasid erineva tausta ja elukogemusega inimesed oma depressiooni haigestumise loo, analüüsisid selle põhjusi ja kirjeldasid teed tervenemiseni.
Depressioon ei teki tühjale kohale
AS Medicina poolt 2000. aastal välja antud “Psühhiaatria” ütleb, et depressiooni korral on ajus vähenenud serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini hulk. Muutuste täpsed põhjused on teadmata, kuid soodustavateks teguriteks peetakse pärilikku ja omandatud bioloogilist kalduvust, isiksuseomadusi, kroonilist alkoholi või uimastite tarbimist, mõningaid ravimeid, lapsepõlve üleelamisi, elumuutusi ning pikaajalist stressi.
Dr. John Preston, raamatu “Kuidas jagu saada depressioonist” autor, liigitab depressiooni psühholoogiliseks ja bioloogiliseks. Psühholoogilist depressiooni vallandavad konkreetsed stressi tekitavad sündmused nagu abielulahutus, lähedase inimese surm jms, teine lugu on bioloogilise depressiooniga: selle kutsub esile mingi füsioloogiline muutus organismis, mitte aga elumuutus või valus kogemus. “Seepärast tundub bioloogiline depressioon tulevat nagu välk selgest taevast ning ajab inimese kimbatusse,” ütleb dr Preston. Bioloogilise depressiooniga kaasneb ka terve rida füüsilisi sümptomeid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis.
See, et neurokemikaalide habras tasakaal on depressiooni põdeva inimese ajus kadunud, on päris selge. Aga mulle jääb küll arusaamatuks, kuidas saab üks psüühikahäire tulla üksnes “füsioloogilisest muutusest” ja mitte olla seotud inimese mõtlemise ja emotsioonidega, tema suhtumisega toimuvasse. Preston toob aju keemilise väärtalitluse põhjusteks alkoholi või uimastite kuritarvitamise, füüsilise haiguse, sünnitusjärgsed või menopausiaegsed hormonaalsed muutused, stressi ja vähese päikesevalguse (sesoonne depressioon). Ükski neist, v.a. pimedus, ei tule ju ometi “selgest taevast”?! Alkoholi liigmanustamisele eelneb alati pikka aega kogunenud stress, hirm ja lootusetus, et ei tule toime, et ei armastata. Ei sünnitus ega menopaus ise kutsu esile masendust või jõuetust (vastupidi, naine võib neil eluperioodidel tunda end lausa õndsana), mõlemal puhul mängib depressiooni kujunemisel olulist rolli hirm ja teadmatus tuleviku ees. Kas inimene naudib Eestimaa pimedaid sügisõhtuid või tunneb ta end sel aastaajal elusalt maetuna, sõltub eeskätt tema suhtumisest, mitte ajukeemiast. Tänane eesliini teadus on selgeks teinud, et meeleseisund muudab kesknärvisüsteemi, endokriinsüsteemi ja immuunsüsteemi kaudu kehalist seisundit, see tähendab, et vaimne stress ja füüsiline haigus on omavahel otseselt seotud. Kui võtta piisavalt aega, hoolimise ja tähelepanuga inimest kuulata (mitte möödaminnes lohutada või psühhofarmakonide nimekirjast näpuga järge vedada), saab õige ruttu selgeks, mis tema hinge rusub.
Võime siis öelda, et depressioon ei teki tühjale kohale ega taba kedagi nagu välk selgest taevast. Depressioon, ükskõik millist tüüpi, kujuneb välja aja jooksul ja omab alati ka psüühilis-emotsionaalset põhjust.
Teeme näo, et asjad on hästi
Sõna “depressioon” tuleb ladinakeelsest sõnast deprimo, mis tähendab “maha suruma” või „alla suruma”. Mida me maha või alla surume? Oma kurbuse, viha, raevu, süütunde, häbi, hirmu, meeleheite, leina…. Me ei tunnista endale, et töö ei paku ammu enam rahuldust või oleme kaotanud usu enda ametialastesse võimetesse; me ei julge lõpetada suhet, mis toob endaga kaasa vaid hingepiina; meil on hirm tuleviku ees, sest on tunne, et kontroll elu üle libiseb käest. Selle asemel, et endale lahenduseta jäänud tundeid või lootuste luhtumist tunnistada ja sellega midagi ette võtta, surume hambad risti ja teeme näo, et asjad on hästi. Miks? Sest nii tekib illusioon, et kontroll elu üle on ikka veel meie kätes, et valed, mida endale räägime, ei ole midagi tõsist, need on vaid väikesed süütud hädavaled. Küll varsti saavad asjad korda! Aga see võib kesta kuid, aastaid või lausa aastakümneid. Pikale veninud stressist saab depressioon.
Kui surume alla negatiivsed tunded, ei saa me ühendust ka enda sees oleva elujõu, rõõmu ja inspiratsiooniga. Me ei jaksa unistada ega hingeigatsusi tähele panna. Elu muutub päev-päevalt hallimaks, süngemaks ja lootusetumaks. Loobume elust tegelikult suremata.
Depressioon on valik?
Meditsiinidoktor Bernie S. Siegel (“Armastus, meditsiin ja imed”) väidab, et umbes 15-20% kõigist patsientidest soovib alateadlikult või isegi teadlikult surra, sest see aitab probleemide eest põgeneda. 60-70% on Siegeli sõnul need, kes näitlevad, et arstile meeldida. “Nad käituvad nii, nagu arstid nende arvates soovivad, et nad käituksid, lootes, et arst teeb kogu töö nende eest ära. /—/ Nad võtavad kohusetundlikult tablette ja ilmuvad korralikult vastuvõtule. Nad teevad seda, mida neile öeldakse, välja arvatud juhul, kui arst soovitab neil oma elustiili radikaalselt muuta…”. Ja viimane osa, 15-20% patsientidest on need, kes võtavad oma tervise ja heaolu eest vastutuse. Nad keelduvad mängimast ohvrit, nad teevad endaga kõvasti tööd, et muuta juba väljakujunenud haigust toitvaid hoiakuid ja harjumusi ning parandada oma elukvaliteeti.
USA Chicago ülikooli teadlased Suzanne Kobasa ja Salvatory Maddey on uurinud abitu ja hakkaja inimese vahelisi erinevusi. Inimesed, kes tunnevad, et kontrollivad oma elu ja leiavad, et sel on tähendus, suund ja sisu (ehk kuuluvad dr Siegeli kolmandasse rühma), tulevad stressist kergemini välja, nad ei lase stressil depressiooniks üle kasvada. Kobasa ja Maddey hinnangul on inimese hoiakud ja kontroll ning pühendumus psühholoogilise vastupidavuse ja hea vaimse tervise võtmesõnadeks.
Mina olen oma depressiooni käes vaevlevatele teraapiaklientidele tutvustanud kognitiivse käitumisteraapia esindaja psühhoterapeut Arline Curtissi (“Depressioonist vabaks”) seisukohti. Need võivad esimese hooga tunduda radikaalsed, kuid ikka ja jälle näen, kuidas kliendi silmad lähevad särama, ta hakkab oma lootusetuna näivale loole hoopis teistmoodi vaatama, uusi teid ja lahendusi nägema. Vastupidiselt allopaatilises meditsiinis levinud vaatenurgale, et depressioon kui haigus on suures osas pärilik ja seetõttu justkui paratamatu, tekib neil inimestel usk isiklikku jõusse ja tervenemisse.
Alkeemia lugemisnurk | Kuidas vabaneda ülemõtlemisest ja muretsemisest?
Ärevuse puhul ei aita põgenemine ja vältimine
Ärevus – kaasaja epideemia, millesse haigestumine aina kasvab
