Esmalt see mõistmine – et olen introvert – tekitas minus segaseid tundeid. Mulle tundus, et olla ekstravert on palju seksikam, ägedam ja lahedam. Et tänapäeva maailmas on ekstravertidel lihtsam läbi lüüa. Selleks, et käras ja müras mind üldse märgataks, peaksin hästi palju rääkima, lobisema ja karjuma. Räuskama, et teised teaksid, et eksisteerin. See on tekitanud minus mingi alaväärsustunde, et ma ei oska suhelda.
Saan aru, et kinnise olemuse tõttu olen terve elu kogunud enda külge mingeid silte. Seetõttu, et elan pigem sissepoole, mitte ei lobise pidevalt, on inimesed andnud mulle hinnanguid. Näiteks, et olen vaikne, häbelik, tagasihoidlik, kartlik. Ühesõnaga hall hiireke. Ja need kergekäeliselt antud hinnangud on teinud mulle haiget. Eelkõige seetõttu, et ma ise sisimas ju tean, kes olen ja milline olen. Ma ise tean, et minu sees on pigem julge hundi või emalõvi hing. Ja see pool avaldub siis, kui on vaja. Need on need hetked minu elus, kui mul on tulnud iseenda väärtuste eest seista. Või astuda välja kellegi teise kaitseks, kui näen, et nõrgematele tehakse ülekohut ja haiget. Siis on minu jaoks need olukorrad, et “ei saa mitte vaiki olla”. Ja siis ma ei olegi vait, vaid ütlen välja enda arvamuse, ausalt ja otsekoheselt. Jah, see on toonud mulle kaasa ka jamasid. Aga veelgi raskem oleks minu jaoks elada vastuolus iseenda väärtuste ja tõekspidamistega. Siis mu südametunnistus ei oleks puhas, siis ma peaksin teekslema kedagi, kes ma ei ole.
Samas ma mõistan, et need hinnangud teiste inimeste poolt tulevadki väga kergekäeliselt. Siis, kui teine inimene ei viitsi süveneda, ei soovi mind tundma õppida ning mõista. Kui antakse hinnanguid lähtuvalt iseendast ja enda olemusest. Eks ma olen isegi seda teinud ja kergekäeliselt teiste inimeste kohta hinnanguid andnud.
Täna tean, et minu olek on minu tugevus ja tänu sellele mõistan maailma sügavuti. Suudan näha suurt pilti ning mõista, näha, tunda ja tunnetada seda, mida mõned teised inimesed ei näe ja ei mõista. Ma pigem kuulan, kui räägin. Mulle meeldib lause: “Kui kuulan, õpin midagi uut. Kui räägin, kordan lihtsalt seda, mida juba tean.” Ei teagi, kelle tsitaat see on, aga see on tõsi.
Mulle tundub, et kuulamisoskus on tänapäeva maailmas midagi, millest on puudus. Kõik soovivad rääkida ja peamiselt endast. Aga kes kuulab? Ma ise ka ei ole varem osanud pühendunult kuulata. Nii, et panen enda ego hetkeks kõrvale, astun teise inimese kingadesse ja kuulangi päriselt. Olles kohal seal hetkes ja proovides mõista, mida teine inimene mulle öelda soovib. Täna ma suudan nii kuulata ja olen enda üle uhke. Enne ma ei suutnud, sest olin iseenda ego küüsis. Võtsin asju isiklikult. Nüüd, kui suudan iseenda ego hetkeks jätta ukse taha, suudan käituda mõnes mõttes nagu vaatlejana. Ma ei võta enam mingeid asju isiklikult ja see annab vabaduse.
See on andnud mulle tohutu empaatiavõime, mis muudab minu elu tunduvalt lihtsamaks. Ma tunnen siirast huvi teiste inimeste vastu ning mul on kõigiga lihtne suhelda. Olen küll introvert, aga ometi tunnen, et olen hea suhtleja. See on võimalik! Sest oskus kuulata ja mõista teisi inimesi, on minu arvates suhtlemisoskuse üks alustalasid. Introverdina maailmas, mis karjub, võib elu olla päris tore. Kui oskad hinnata enda tugevusi ja väärtust.
Allikas: Viisid, kuidas ülitundlik inimene kipub suhteid saboteerima ja kuidas see lõpetada
Kuhu põgeneda ilmakära eest: 11 maailma introvertsemat riiki
Introverdist ülitundlikuks: teekond iseenda parema mõistmiseni
