Kui sa usud Jumalasse, võid „elu“ asendada „Jumalaga“. Või olgu „elu“ lihtsalt see üksainus säde, millest tekkisid miljardid galaktikad ja viimaks ka sina ise. See ühendab sind millegi endast suuremaga.
Ütle seda endale üha uuesti ja uuesti. Tegelikult tasuks sul kõik muu kõrvale panna ja mediteerida, kasutades seda mõtteahelana. Kui sa sisse hingad, võta endasse valgust. Kujuta ette, et see, mida sa ütled, on tõsi, ning ela seda tunnet läbi. See on oluline. Ära ütle seda endale ainult intellektuaalselt, vaid koge seda.
Lase väljahingamisega vabaks kõik, mis esile tuleb. Korda seda, kuni ainus asi, mis välja hingates esile kerkib, on lihtne „tänan sind“.
Pärast mediteerimist meenuta nende sõnadeni jõudmise seisundit nii sagli kui võimalik. Kasvõi vaid kümne hingetõmbe jooksul. Tee seda, kuni sellest saab valitsev mõte sinu peas.
See on langevari. See aitab sind. Isegi kui sa seda sekundikski ei usu, aitab see sind. Langevarjud töötavad hoolimata sellest, kas sa usud raskusjõudu ja õhutakistusse.
Esiteks viib see su kaugemale su meeles ketravatest jõudu röövivatest lugudest. Teiseks tõstab see sind endast kõrgemale ja tuletab meelde, et elu on tähelepanuväärne kingitus. Kolmandaks tuletab see sulle meelde, et sa väärid armastust.
Kui nihe on toimunud, naase enda armastamise juurde. Seda harjutust tasuks kasutada iga kord, kui tunned selleks vähegi vajadust.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
