Michio Kaku, ameerika füüsik, futurist, professor ja teaduse populariseerija on hinnatud teadlane, kelle karismaatilisi esinemisi armastatakse üle kogu maailma. Nüüd ilmub eesti keeles tema ulmelisena tunduv, aga teaduslik raamat “Tulevikufüüsika”, kus tuleb juttu ajarändudest, teleportatsioonist, tehisintellektist, nanotehnoloogiast, kosmoserändudest ja paljust muust ülihuvitavast.
New York Times’i bestseller “Tulevikufüüsika” ei ennusta, vaid pigem kirjeldab tulevikku, toetudes teadusele ja tehnoloogiale, mille arendamise kallal töö juba käib.
Tele- ja raadiosaateid tehes on Michio Kaku külastanud kümneid laboreid, kus töötatakse välja tehnoloogiaid, mis saavad lähema sajandi jooksul meie igapäevaelu osaks. Need teadmised on ta nüüd valanud ka raamatusse. Sajandi lõpus seda teost lugedes saame ilmselt imestada, kui täpne ja ehk kohati isegi liiga tagasihoidlik Kaku on olnud.
Michio Kaku on osalenud filmides, teeb iganädalast raadiosaadet, kirjutab populaarset blogi ja artikleid, teleris näeb teda kanalites BBC, Discovery, History ja Science Channel. Ta on kirjutanud kaheksa raamatut, millest üks menukamaid ilmub nüüd ka eesti keeles.
Kaku on üks stringiteooria loojatest ning jätkab Einsteini tööd, lootuses leida üks universaalne teooria, mis seletaks kõike. Ta on võtnud avalikkuse ees julgelt sõna ning avaldanud oma muret tuumarelvastumise ja sõjanduse, globaalse soojenemise ja keskkonnareostuse, kosmoseprügi ja ka teaduse väärkasutamise mõju kohta meie maailmale.
Michio Kaku raamatu “Tulevikufüüsika” on eesti keelde tõlkinud hinnatud teadusajakirjanik ja –saatejuht ning mõttesportlane Arko Olesk.
Uuri lisa: http://mkaku.org/
* * *
Tulevikumeditsiin. Täiuseni ja edasi
“Kellelgi pole julgust seda välja öelda, aga kui me saaksime geene lisades teha paremaid inimesi, siis miks me ei peaks?” Nobeli laureaat James Watson
“Ma ei usu, et selle sajandi lõpuks jääks meie keha kohta veel avastamata saladusi. Ja seega võib tegelikkuseks saada kõik, millest iganes me suudame mõelda.” Nobeli laureaat David Baltimore
“See aeg pole veel käes, kuid see on lähedal. Kardan, et kahjuks elan viimases surelike põlvkonnas.” Gerald Sussman
Mütoloogilistel jumalatel oli ülim vägi, vägi elu ja surma üle, võime ravida haigeid ja pikendada elu. Meie palvetes jumalate poole oli esiplaanil pääsemine haigustest ja tõbedest. Kreeka mütoloogias on kurb lugu Eosest, imeilusast koidujumalannast. Ühel päeval armus ta jäägitult kaunisse surelikku Tithonosesse. Jumalannana oli tal täiuslik keha ning surematus, samal ajal kui Tithonost ootas ees vananemine ja surm. Otsustades armastatud meest sellest kurvast saatusest säästa, anus ta jumalate isa Zeusi, et too kingiks Tithonosele surematuse, et nad saaksid veeta koos igaviku. Neid kaht õnnetu saatusega armunut haletsedes täitis Zeus Eose soovi.
Kuid Eos oli kiirustades unustanud paluda ühtlasi ka igavest noorust. Nii sai Tithonos küll surematuse, kuid tema keha hakkas kohutaval kombel vananema. Ta muutus aina nõdremaks ning elas terve igaviku valudes ja kannatades, suutmata seda lõputut piina lõpetada. [Legendi kohaselt muutus ta lõpuks tsikaadiks.]
Eluea pikendamine on 21. sajandi teaduse ees seisev ülesanne. Teadlased loevad praegu inimese täielikku genoomi sisaldavat “eluraamatut”, mis tõotab imelisi edusamme vananemise ennetamisel. Kuid pikem elu ilma tervise ja tarmuta võib osutuda igaveseks karistuseks, nagu Tithonose puhul traagiliselt juhtus.
Sajandi lõpuks on meie kätes suur osa sellest elu ja surma üle valitsevast mütoloogilisest väest. Ja see vägi ei ole piiratud haigete tervendamisega, vaid leiab kasutust inimkeha parendamisel ja isegi uute eluvormide loomisel. Ent see ei sünni tänu palvetele või loitsudele, vaid biotehnoloogia imedele.
Üks neist elu saladusi avavatest teadlastest on Robert Lanza, kiirustav mees. Ta on uue ajastu bioloog, noor, enegriline ja täis värskeid ideid – nii paljud läbimurded ootavad tegemist ja aega on vähe. Lanza seisab biotehnoloogia revolutsiooni laineharjal. Just nagu kommipoes seisvale poisile, pakub talle rõõmu kaardistamata aladesse kaevumine, läbimurrete tegemine kuumade valdkondade laial rindel.
Põlvkond või kaks tagasi oli tempo teistsugune. Bioloogi võis leida rahumeeli tähtsusetuid ussikesi ja mutukaid uurimas, kannatlikult vaatlemas nende anatoomiat ja ahastades mõtlemas, milline ladinakeelne nimi neile anda.
Kuid mitte Lanza.
Kohtusin temaga kord raadiostuudios, kui ta tuli intervjuud andma, ning mulle avaldas kohe muljet tema noorus ja piiritu loovus. Ta oli, nagu tavaliselt, ühelt eksperimendilt tulnud ja kiirustas järgmisele. Ta rääkis mulle, et alustas selles kiiresti arenevas valdkonnas väga ebatavalisel moel. Ta pärines tagasihoidlikust töölisklassi perest Bostonist, kust vähesed läksid ülikooli ning teadusest polnud palju kuulda. Kuid keskkoolis olles kuulis ta üllatavat uudist DNA lahti harutamisest. Ta oli lummatud. Keskkoolis otsustas ta läbi viia teadusprojekti: kloonida oma toas kana. Hämmeldunud vanemad ei saanud aru, millega ta tegeleb, kuid ei sekkunud ka.
Täis otsusekindlust projekt ellu viia, läks ta Harvardisse nõu küsima. Kedagi tundmata palus ta omale majas teed juhatada ühel mehel, keda pidas kojameheks. “Kojamees”, kelles oli tärganud uudishimu, viis ta oma laborisse. Hiljem selgus, et “kojamees” oli tegelikult üks vanemteaduritest.
Noore keskkooliõpilase jultumusest rabatuna tutvustas ta Lanzat teistele sealsetele teadlastele, sealhulgas mitmele Nobeli preemia kaliibriga teadlasele, kes muutsid tema elu. Lanza võrdles end Matt Damoni tegelasega filmis “Hea Will Hunting”, milles kasimatu ja tänavakooliga töölisklassi poiss hämmastab MITi professoreid oma matemaatilise geniaalsusega.
Praegu on Lanza ettevõtte Advanced Cell Technology teadusdirektor, kelle arvel on sadu teadusartikleid ja leiutisi. Tema käed on tegevust täis. 2003. aastal pääses ta ajalehepealkirjadesse, kui San Diego loomaaed palus tal korjusest kloonida looma, kes oli surnud 25 aasta eest.
See oli ohustatud liik banteng [Lõuna-Aasia metsade ulukveis]. Ta eraldas korjusest edukalt kasutuskõlblikud rakud, töötles neid, saatis kulleriga rakud ühte Utah’ farmi. Seal siirati viljastatud rakk lehma sisse ning kümme kuud hiljem saabus uudis, et tema värskeim looming nägi just ilmavalgust, olles surnuist üles äratatud.
Üks osa tema tööst on “kudede tehnoloogia” arendamine, mis võib lõpuks viia inimeste Body Shopini, kust saab tellida meie oma rakkudest kasvatatud uusi elundeid, asendamaks haigestunud või läbikulunud organeid. Ta töötab ka inimese looterakkude kloonimise kallal, ning ta kuulus ajaloolisse rühma, kes kloonis esimese inimembrüo, eesmärgiga saada lootelisi tüvirakke.
Meditsiini kolm etappi
Lanza liugleb avastuste tõusulainel, mille on valla päästanud DNAs peituvate teadmiste lahti harutamine. Arstiteadus on ajaloos läbi teinud vähemalt kolm suurt etappi. Kümneid tuhandeid aastaid kestnud esimeses etapis valitses meditsiinis ebausk, nõiakunst ja kuulujutud. Kuna suur osa lapsi surid sünnitusel, oli keskmine eluiga 18–20 aasta ümber.
Sadakond aastat tagasi võeti kasutusele mõned kasulikud ravimtaimed ja -ained, näiteks avastati aspiriin, kuid enamasti ei otsitud uusi raviviise süstemaatiliselt. Kahjuks hoiti tõhusalt toimivaid ravimeid kiivalt saladuses. Arst sai sissetuleku jõukatele patsientidele meele järgi olemisega ning seega oli tal huvi hoida oma ravisegud ja loitsud täielikus saladuses.
Selle ajastu lõpust pärineb ka ühe Mayo kliiniku asutaja isiklik päevik, kuhu ta on üles kirjutanud andmeid patsientide juurde tehtud ringkäikude kohta. Avameelselt kirjutas ta, et tema mustas kotikeses oli vaid kaks asja, millel oli ka tegelikult mõju: rauasaag ja morfiin. Saagi kasutas ta haigete jäsemete küljest saagimiseks ning morfiini amputatsioonijärgse valu tuimestamiseks. Need toimisid alati. Kõik muu tema mustas kotis oli petukaup, kurtis ta.
Meditsiini teine ajajärk algas 19. sajandil pisikute teooria ja hügieenitingimuste parandamisega. USAs kerkis oodatav eluiga 1900. aastaks 49 eluaastani. Kui kümned tuhanded sõdurid langesid Euroopa sõjaväljadel, tekkis arstidel tungiv, pakiline vajadus viia läbi reaalseid ravitulemusi andvaid eksperimente (mille tulemusi oleks võimalik ka korrata), mis avaldati siis meditsiiniajakirjades.
Euroopa kuningad, kes nägid õudusega, kuidas nende parimatest parimaid notiti lahingute tapatalgutes, nõudsid tegelikke tulemusi, mitte hookuspookust. Selle asemel, et rikastele patroonidele meele järgi olla, võitlesid arstid nüüd legitiimsuse ja tuntuse eest, avaldades artikleid eelretsenseeritud ajakirjades. See lõi pinnase edusammudeks antibiootikumide ja vaktsiinide vallas, mis pikendasid eluiga 70 aastani ja enamgi veel.
Kolmas etapp on molekulaarne meditsiin. Näeme füüsika ja arstiteaduse ühinemist, mis taandab meditsiini aatomiteks, molekulideks ja geenideks. See ajalooline murrang sai alguse 1940. aastatel, kui Austria füüsik Erwin Schrödinger, üks kvantteooria rajajaid, kirjutas mõjuka teose pealkirjaga “What is Life?” (“Mis on elu?”). Ta lükkas tagasi arusaama, et on mingisugune müstiline vaim või “elujõud”, mis annab elusolenditele hinge. Ta oletas, et selle asemel põhineb kogu elu mingit teatud laadi koodil, ja see on kodeeritud molekulisse. Ta arvas, et selle molekuli leidmisega on võimalik lahti harutada elu saladus.
Schrödingeri raamatust inspireeritud füüsik Francis Crick lõi kampa James Watsoniga ja tõestas, et raamatus oletatud molekul on DNA. 1953. aastal tegid Crick ja Watson ühe läbi aegade kõige olulisema avastuse ja selgitasid välja DNA struktuuri, kaksikheeliksi. Lahti harutatuna on üks DNA haru umbes kahe meetri pikkune. Sellel asub kolm miljardit nukleotiidide A, T, C ja G järjestust, mis kannavad endas koodi. Seda digitaalset koodi lugedes saab lugeda eluraamatut.
Molekulaargeneetika kiired edusammud viisid viimaks inimgenoomi projekti käivitamiseni, mis on meditsiiniajaloos tõeline verstapost. Selle tähelepanuväärse projekti raames püüti kaardistada kõik inimese kehas olevad geenid; projekti maksumus oli umbes kolm miljardit dollarit ja selles tegid koostööd sajad teadlased kogu maailmast. Kui see viimaks 2003. aastal valmis, kuulutas see uut ajastut teaduses. Lõpuks saab meist igaüks oma isikliku geeniprojekti. Sel laserplaadil on kirjas kõik su umbkaudu 25 000 geeni; see on sinu “kasutusjuhend”.
“Tänapäevane bioloogia on infoteadus,” võttis Nobeli preemia laureaat David Baltimore selle kokku.
Lähitulevik (praegusest aastani 2030)
Genoomimeditsiin
Seda tähelepanuväärset plahvatust meditsiinis tõukab osaliselt tagant kvantteooria ja arvutirevolutsioon. Kvantteooria on meile andnud imepäraselt detailsed mudelid sellest, kuidas asetsevad aatomid iga valgu ja DNA molekuli sees.
Teame, kuidas ehitada elu molekule nullist aatom aatomi haaval. Ja geenide järjestamine, mis oli varem pikk, tüütu ja kallis protsess, on nüüdseks robotitega automatiseeritud. Algselt maksis üheainsa inimese geenide järjestamine mitu miljonit dollarit. See on nii kallis, et ainult seitse inimest (nende seas tehnoloogiat täiustanud teadlased) on lasknud oma genoomi ära kaardistada. Kuid mõne lähema aasta jooksul võib see eksootiline tehnoloogia jõuda kõikide inimesteni.
(Mäletan elavalt üht 1990. aastate lõpus Saksamaal Frankfurdis peetud konverentsi meditsiini tulevikust. Ennustasin seal peaettekandes, et 2020. aastaks saab üksikisikute genoomi kaardistamine tõelisuseks ja igaüks võib saada laserplaadi või kiibi, kuhu on trükitud nende geenid.
Üks osaleja oli sellest üsna nördinud. Ta tõusis erutunult püsti ja teatas, et see on võimatu unelm. Geene on lihtsalt liiga palju ja inimese personaalse genoomi kaardistamise teenus oleks liiga kallis. Seda ei juhtu kunagi, väitis ta. Kolm miljardit dollarit maksev inimgenoomi projekt ei suuda hinda nii palju langetada. See on vaid unistus.
Hiljem seda teemat temaga arutades said tasapisi selgeks tema umbusu tagamaad. Ta mõtles lineaarselt. Kuid Moore’i seaduse järgi toimuv areng surus maksumuse alla, tehes võimalikuks DNA järjestamise robotite, arvutite ja automaatseadmete abil. Ta ei taibanud, kui sügavalt mõjutab Moore’i seaduse järgi kulgev areng bioloogiat. Sellele vahejuhtumile tagasi vaadates taipan nüüd, et kui mu ennustus oli ekslik, siis pigem selle poolest, et personaalne genoomika saabub palju kiiremini.)
Stanfordi insener Stephen R. Quake on näiteks täiustanud viimast arengut geenide järjestamises. Ta on nüüdseks saanud maksumuse 50 000 dollarile ja ennustab hinna kukkumist lähiaastatel tuhandele dollarile. Teadlased on ammu spekuleerinud, et kui inimese geenide järjestamise hind kukub tuhande dollarini, avab see väravad massilisele geenijärjestamisele, nii et suur osa inimkonnast võib sellest tehnoloogiast kasu saada. Mõnekümne aastaga kukub su geenide järjestamise hind alla saja dollari, mis ei ole kallim tavalisest vereanalüüsist.
(Viimase läbimurdeni viis otsetee kasutamine. Ta võrdleb konkreetse inimese DNAd nende DNA-järjestustega, mis on teiste kohta juba saadud. Ta tükeldab inimgenoomi DNA-ühikuteks, mis sisaldavad 32 bitti informatsiooni. Seejärel võrdleb tema arvutiprogramm neid 32-bitiseid fragmente nende inimeste täisgenoomidega, kelle järjestus on meil varasemast ajast juba olemas. Kuna kõik inimesed on DNA poolest peaaegu identsed, erinedes keskmiselt vaid 0,1 protsendi võrra, tähendab see, et arvuti leiab neile 32-bitistele lõikudele kiiresti vasted.)
Quake’ist sai kaheksas inimene maailmas, kelle genoom on täielikult järjestatud. Tal oli projektiga seoses ka isiklik huvi, otsides oma personaalsest genoomist tõendeid südamehaiguste kohta. Kahjuks viitas genoom, et ta on pärinud ühe geenivariandi, mida seostatakse südamehaigustega. “Oma genoomi vaatamiseks peab olema külma kõhuga,” kurtis ta.
See õõvastav tunne on ka mulle tuttav. Ühe BBC televisiooni ja Discovery erisaate jaoks, mida juhtisin, lasin oma genoomi osaliselt uurida ja andmed CD-ROMile panna. Arst võttis mu veenist veidi verd, saatis selle Vanderbilti ülikooli laborisse ja kaks nädalat hiljem tuli postiga CD-ROM, kus olid katalogiseeritud tuhanded mu geenid. Naljakas tunne oli hoida käes ketast, mille peal on kirjas osa su keha kavandist. Põhimõtteliselt oleks ketast võimalik kasutada minust klooni tegemiseks.
Kuid see sütitas ka mu uudishimu, kuna sel CD-ROMil peitusid mu keha saladused. Sain näiteks teada, et mul on Alzheimeri tõve saamise tõenäosust tõstev geen. See tekitas muret, kuna mu ema suri Alzheimeri tõppe. (Õnneks mina mitte.)
Samuti võrreldi mu geene nende tuhandete inimeste genoomidega, kes olid samuti lasknud oma geene analüüsida. Välja sõeluti need inimesed, kellega minu neli geeni täpselt kokku langesid ning maakaardil tähistati täppidega need kohad, kus need inimesed elasid.
Analüüsides kaardil olevaid punkte, nägin pikka täppide rida, mis sai alguse Tiibeti lähistelt, sirutus läbi Hiina ja siis Jaapanisse. Hämmastav, et see täpirida kajastas mu ema esivanemate iidset, tuhandeid aastaid tagasi alanud rännet. Mu esivanemad ei jätnud kirjalikku jälge oma rännete kohta, kuid nende reiside reetlik kaart oli graveeritud mu verre ja DNAsse. (Saab ajada ka oma isa päritolu jälgi. Tavaliselt segunevad last saades vanemate geenid, kuid mitte kõik neist. Mitokondris olevad geenid antakse muutumatul kujul edasi tütrelt tütrele, samas kui Y-kromosoom antakse edasi poegade kaudu. Seega saab neid geene analüüsides ajada esivanemate jälgi ema- või isaliini pidi.)
Kujutan ette, et lähitulevikus on paljudel inimestel sama kummaline tunne kui minul, hoides käes keha ehitusprojekti ning lugedes selle intiimseid saladusi, teiste seas genoomis hiilivaid ohtlikke tõbesid ja esivanemate iidseid rännakumustreid.
Kuid teadlaste jaoks avab see täiesti uue valdkonna, nimetusega bioinformaatika ehk infoteooriate rakendamine biosüsteemide uurimiseks, mille raames kasutatakse arvuteid ka tuhandete organismide genoomide kiireks lugemiseks ja analüüsiks.
Kui näiteks sisestada arvutisse mitmesaja kindla haiguse all kannatava inimese genoomid, võib välja arvutada kahjustatud DNA täpse asukoha. Õigupoolest on mõned maailma kõige võimsamatest arvutitest hõivatud bioinformaatikaga, analüüsides miljoneid taimede ja loomade geene, et leida teatud võtmetähtsusega geenid.
See võib pöördeliselt muuta isegi selliseid televisiooni krimisarju nagu “CSI”. DNA-killukeste põhjal (mida saab karvanääpsudelt, süljest või vereplekkidest) saab tulevikus lisaks isiku juukse- ja silmavärvile, rahvusele, pikkusele, haigusloole kindlaks teha ehk ka tema näojooned.
Praegu suudavad politseikunstnikud ainult koljut kasutades vormida ligilähedase skulptuuri ohvri näost. Tulevikus suudab arvuti rekonstrueerida näojooni ilmselt ka kõõma või verepleki analüüside alusel. (Tõsiasi, et identsetel kaksikutel on hämmastavalt sarnased näojooned, viitab sellele, et ainuüksi geneetika, isegi erinevate keskkonnategurite mõju puhul, määrab ära suure osa välimusest.)
Arstilkäik
Nagu eelmistes peatükkides mainisime, muutub arsti juures käimine põhjalikult. Arsti puhul, keda me seinaekraanilt näeme, on tõenäoliselt tegu tarkvaraprogrammiga. Vannitubades saab olema rohkem andureid kui tänapäeva haiglas, ning need avastavad vähirakud aastaid enne kui moodustub kasvaja. Näiteks on 50 protsendil levinud kasvajatest mutatsioon geenis p53, mida nende andurite abil on lihtne avastada.
Kui saame tõendeid vähi kohta, süstitakse otse vereringesse mikroskoopilisi nanoosakesi, mis viivad nutikate pommidena vähivastased ravimid otse vähirakkudesse. Kemoteraapiasse hakkame suhtuma samamoodi nagu eelmisel sajandil kaanidesse. (Käsitleme DNA-kiipe, nanoosakesi, nanotehnoloogiat ja nanoroboteid põhjalikumalt järgmises peatükis.)
Tulevikus omame “trikordereid”, mis diagnoosivad peaaegu iga haiguse; selle teevad võimalikuks kaasaskantavad MRT-detektorid ja DNA-kiibid.
Ja kui seinaekraanil olev “arst” ei suuda elundi haigust või vigastust ravida, kasvatatakse lihtsalt uus. Ainuüksi USAs ootab elundisiirdamist 91 000 inimest ning elundite puudumise tõttu sureb iga päev neist 18 inimest. Tulevikus kasvatame lihtsalt uue elundi, kui vana läbi kulub.
Kui virtuaalne tohter leiab mingi häire, näiteks haige elundi, võib ta tellida uue kasvatamise otse su rakkudest. “Koetehnoloogia” on üks kuumemaid valdkondi meditsiinis, selle abil võib saada võimalikuks “inimese varuosade poe” loomine.
Seni on teadlased laboris rakkudest kasvatanud nahka, verd, veresooni, südameklappe, kõhre, luud, ninasid ja kõrvu. Esimene suurem elund, põis, kasvatati 2007. aastal. Esimene hingetoru 2009. aastal. Seni on kasvatatud ainult suhteliselt lihtsaid elundeid, kus on ainult mõnda tüüpi koed ja lihtne struktuur.
Lähima viie aasta jooksul võidakse kasvatada esimene maks ja kõhunääre, mis oleks tohutu saavutus. Nobeli preemia laureaat Walter Gilbert rääkis mulle, et tema arvates saabub juba mõnekümne aasta pärast aeg, mil praktiliselt iga elundit saab keha enda rakkudest kasvatada.
Uue elundi kasvatamiseks koetehnoloogia abil on esmalt vaja mõnda patsiendi keharakku. Need rakud süstitakse siis käsnalaadsesse plastist vormi, mis on soovitava elundi kujuga. Plastvorm on valmistatud biolagunevast polüglükoolhappest. Rakke töödeldakse teatud kasvufaktoritega, mis stimuleerivad rakukasvu ja panevad nad vormi täitma. Viimaks vorm laguneb, jättes järele täiusliku elundi.
Mul oli võimalus külastada Anthony Atala laborit Põhja-Carolina osariigis Wake Foresti ülikoolis ning olla selle imepärase tehnoloogia vahetuks tunnistajaks. Tema laboris nägin elusaid inimelundeid sisaldavaid pudeleid. Nägin veresooni, põisi ja südameklappe, mis sulgusid ja avanesid pidevalt, tänu klapi vahelt läbi pumbatavale vedelikule.
Kõiki neid elundeid nähes tekkis otsekui dr Frankensteini laboris olemise tunne, kuid praeguse ja varasema tegevuse vahel on mitu olulist erinevust. 19. sajandil ei teadnud arstid midagi keha äratõukemehhanismist, mis teeb elundite siirdamise võimatuks. Samuti ei teadnud arstid, kuidas peatada nakkusi, mis paratamatult igat elundit operatsiooni järel kahjustavad. Koletise loomise asemel tegeleb Atala täiesti uue, elusid päästva meditsiinitehnoloogiaga, mis võib kunagi muuta arstiteaduse olemust.
Tema labori üks tulevikusihte on inimese maksa kasvatamine ning see võib teoks saada võib-olla juba viie aasta jooksul. Maks ei ole väga keerukas ja koosneb vaid mõnda tüüpi kudedest. Maksa kasvatamine päästaks tuhandeid elusid, eriti nende omi, kes ootavad hädasti maksasiirdamist. See võib päästa ka maksatsirroosi all kannatavate alkohoolikute elusid. (Kahjuks võib see ka julgustada inimesi jääma halbade harjumuste juurde, teades, et kahjustuste korral saavad nad tagavaraelundid.)
Kui praegu suudetakse kasvatada elundeid nagu põis ja hingetoru, siis mis takistab teadlasi kõiki keha elundeid kasvatamast? Üks põhiline probleem on tillukeste kapillaaride kasvatamine, mis varustaks rakke verega. Iga keharakk peab mingil hetkel saama kontakti verevarustusega.
Tavaline kude on väikeseid veresooni risti-rästi täis, kuigi me neid ei näe. Lisaks on keerukate struktuuride kasvatamise probleem. Verd mürkainetest puhastav neer koosneb miljonitest tillukestest filtritest, seega on vormi nende filtrite jaoks päris keeruline teha.
Kuid kasvatamiseks kõige keerukam elund on inimese aju. Kuigi inimese aju kasvatamine näib lähikümnenditel võimatu, on üks võimalus süstida otse ajju noori rakke, mis siis ühenduks aju närvivõrgustikuga. Need uued süstitud rakud oleks aga määratlemata funktsiooniga, seega peaks patsient paljud põhilised ülesanded uuesti selgeks õppima. Kuid kuna aju on plastiline, st uusi ülesandeid õppides pidevalt end ringi ühendav, võib aju ühendada uued neuronid sel moel, et need aktiveeruvad õigesti.
Allikas: Michio Kaku “Tulevikufüüsika”
