Mis probleem on egoga? Iseenesest ei pruugi mingit probleemi olla, välja arvatud juhul, kui ego on peaajus ja ühtlasi inimeses endas domineeriva rolli haaranud. Sellisel juhul tiirleb inimese elu ja tema suhestumine ümbritsevaga ego ümber. See tähendab aga lõppematut rahulolematust ja vajadust vähemalt mingil määral kontrollida ümbritsevat maailma. Maailmatervik, kus kõik on omavahel seotud, vajub unustusse.
Kuidas on ego põhjustanud probleeme maailmas? Olukorras, kus suur hulk inimesi ühiskonnas elavad egokeskselt, tekivad paratamatult konfliktid. Kõik üritavad piltlikult öeldes tekki enda poole tõmmata. Mistahes tasakaal ja stabiilsus ei teki mitte harmooniliselt, vaid sunnitult ja püsib ebastabiilsena. Näiteks kellel on rohkem võimu, suudab tekki rohkem endale peale tõmmata. Ebastabiilsus tekib aga seetõttu, et keegi teki tõmbamist ei lõpeta – isegi, kui oled ülekaalus, võib see eduseis igal hetkel kaduda.
Miks see halb on? Selline igavene konflikt sööb inimesi ja nende heaolu. Ning lõppude lõpuks ei anna tulemust. Lõpuks ju surevad kõik ja inimelus olnu vajub ajaloo hämarusse. N-ö sunnimeetodil areneb elu ühiskonnas justkui edasi, aga seda suurte kompromisside hinnaga. Inimesed pidevalt kannatavad. Mingi hulk kannatamist on elu loomulik osa, aga antud juhul kannatused tugevalt võimenduvad.
Mida ette võtta? Ego toidavad hirmud. Hirm tähendab puudusetunnet. Egole on tähtis millestki/kellestki üle olla. Ta ei salli tühjust, harmooniat, armastust. Ego lahustamiseks tuleb tegeleda hirmudega, neile otse näkku vaadata. Muidugi, hirme on erisuguseid. Kõige olulisemad on sügavikus asuvad baashirmud, mis on väetiseks väiksematele hirmudele.
Mis põhjustab hirme? Hirm tekib sageli mingit sorti teadmatusest. Osad teemad on nõnda sügavad ning inimmõistusele kauged ja müstilised, et need võivad tunduda tõeliselt hirmuäratavad. Nagu näiteks kõiksus ja surm. Inimene ei taha välisest elust suuremale “müstikale” alistuda. Niisiis leiutatakse mehhanism, mis ignoreerib seda, ja tegeleb igapäevaelus pealtnäha praktiliste saavutuste korjamisega.
Milline oleks ühiskond ilma domineeriva egota? Arvestades meile teadaolevat inimkonna ajalugu, võib see küsimuseasetus tunduda kuuluvat utoopia ja fantastika valdkonda. Aga asju ei pea keeruliseks mõtlema, mis sageli tekitab hirme ja toidab justnimelt ego. Kõige lihtsamalt öeldes oskaksid inimesed paremini tunnetada tervikpilti ning pöörata tähelepanu asjadele, mis on tõeliselt olulised. Juba see oleks oluline kvalitatiivne muutus ühiskonnas, isegi kui kõik reaalsed struktuurid, mis meil aegade jooksul üles on ehitatud, jätta samaks.
Autor: Henrik Nurste
Loe lisaks: Kas sina kasutad rohkem ego või südame keelt?
Inimese sügavaim vajadus on olla armastatud
Täiuslik suhe: see on seiklus, harjutamine ja areng
