Me oleme midagi unustanud, totaalselt unustanud. Nagu lapse, kes kõigest hingest soovib, et me teda lõpuks märkaks ja talle tähelepanu pööraks. Me oleme unustanud ühe väga tähtsa osa sellest, mida tähendab olla inimene.
Inimene füüsilises reaalsuses, mida paljud meist tajuvad kui suurt ja elutut süsteemi, mille armutud seaduspärasused ja mehhanismid dikteerivad, kuidas me hakkama saame ja mil viisil me elama peame. Oleksime justkui automaatpiloodil passiivsed ellujääjad. Alates hetkest, mil sünnime, hakkavad meie esmased hooldajad ehk vanemad meid oma tunnete, mõtete ja arusaamiste kohaselt kasvatama.
