Eestlase hukutav kangus

Mul on suhteliselt lai tutvusringkond ja seiklen tihti mööda Eestit, et inspiratsiooni koguda ja eludega end kursis hoida. Tassike teed ja mõnus vestlusõhtu on ikka midagi muud, kui facebooki chatis kiirülevaateid teha.Mured ja rõõmud on kõikjal sarnased. Üks teema, millest on juttu olnud nii minu enda kodu köögilaua taga, kui ka paljude tuttavate ning sõpradega siin ja seal Eesti otsas, on kangus. Eestlase kangus. See sama kangus, mis sunnib meid uskuma, et on ainult üks tõde – minu tõde, et on ainult üks õige arvamus – minu arvamus. See sama kangus, mis ei luba meil kallist inimest emmata ega öelda talle lihtsad sõnad “Ma armastan Sind”. See sama kangus, mis paneb meid ühel hetkel kibedaid pisaraid valama, sest keegi on meie seast lahkunud ja ilusad sõnad jäidki ütlemata või on keegi meie kõrvalt lahkunud, sest olete oma “õige arvamusega” lämmatanud teise inimese elujõu või jätnud ta ilma inimlikust hellusest ja hoolest ja ta on suundunud seda mujalt otsima.