Raps on leplik taim, teda tolmeldavad nii tuul kui putukad. Mesilased on tuulest siiski palju tõhusamad. Kui nemad põllul tegutsevad, valmivad seemned varem ja ühtlasemalt.
Meemesilased koguvad rapsipõldudelt hulganisti õietolmu ja nii on naabrimeestest rapsikasvataja ja mesiniku koostöö igati kasulik.
Paraku jääb meemesilasi pidevalt vähemaks. Suurbritannia Readingi ülikooli juhitud uurimuses koondasid teadlased 41 Euroopa riigi andmed põllukultuuride ja mesilasperede arvu kohta, autorite hulgas ka Tartu Ülikooli ökoloogid.
Praegu on Euroopas hinnanguliselt ligi 13,5 miljonit mesilasperet ehk ligikaudu seitse biljonit mesilast. Eesti mesilates elab pisut alla 15 000 pere.
Aastatel 2005 kuni 2010 kasvas Euroopas mesilasperede arv umbes 7 protsendi võrra, kuid biokütuse tootmiseks sobivaid taimi kasvatatakse tervelt kolmandiku võrra suuremal alal. Tolmeldamist vajavate põldude pindala kasvas 32 riigis ja kasv on kõige suurem Põhja-Euroopas. Soomes suurenes see koguni 91 protsendi võrra.
Nii ongi rohkem kui pool Euroopat ja ka Eesti hädas sellega, et põldudele ei jätku piisavalt meemesilasi. Loodusmaastikest kannavad õietolmu edasi kimalased ja sirelased, kuid nendest ei pruugi üha suuremaks muutuvate rapsipõldude jaoks piisata.
2020. aastaks peab kümnendik transpordis kasutatavatest kütustest pärinema taastuvatest allikatest. Seda nõuab Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv. Nii moodustub nõiaring, kus talunikke suunatakse rohkem rapsi kasvatama, kuid selle taime tolmeldamiseks napib mesilasi. Mesilastest ja kimalastest sõltuvad lisaks rapsikasvatajatele ka puuviljaaedade omanikud ja paljud teised talunikud.
Muret teeb ka see, et meemesilaste tervis on üha halvem. Pisikesi tiivulisi hävitavad põldudel kasutatud mürkkemikaalid ja erinevad haigused. Euroopa Liit on küll kehtestanud moratooriumi neonikotinoididele – mesilaste närvisüsteemi mõjutavatele putukamürkidele, kuid ainult sellest ei pruugi tolmeldajate kaitseks piisata.
Allikas: www.novaator.ee
