1984. aasta 7 september
Kuna mulle oli kogunenud sügisestest vaatlustest üsna mitu teadet ja nende seas olid ka Tu-134A meeskonna omad lennul Tbilisi-Rostov-Tallinn, siis otsustas Vostruhhin oma varem vormistatud paberid käigupealt ümber mängida ja avaldada märksa värskema loo. See sai saatuslikuks nii talle kui toimetajale, kuid kaotatud töökohad asendusid hiljem parematega.
Meie parteitöötajad nõutasid ja said Tõraverest loole selgituse ning ammendav vastus oli kolmapäevastel poliitpäevadel varnast võtta. Lenduritest tehti ekslikud vaatlejad ja keerulisest nähtusest sai Plessetskist üles lennutatud raketi dünaamiline jälg (rakett startis ligi poolteist tundi hiljem).
Lugu ilmus Rahva Hääles sellisena (lühendatult): “Kell 4.10 hommikul oli Minskini jäänud 120 kilomeetrit. Heites pilgu mustavasse taevasse oma ees, märkas teine piloot üleval paremal suurt vilkumatut tähte. Õieti mitte tähte, vaid viiekopikalisesuurust kollast laiku, mille servad olid välja venitatud. Laigust sähvatas imepeen valguskiir ja suundus püstloodis alla, maapinnale. Valguskiir nagu avanes, muutudes eredaks valguskoonuseks. Sellest hetkest nägid kõik lennuki parema parda pool toimuvat. Tekkis teine koonus, esimesest laiem, kuid kahvatum. Seejärel kolmas, lai ja täiesti ere. Teine piloot hakkas ebatavalist valguskeha üles joonistama. Koonusekujulise kiirega valgustatud maal olid selgesti näha majad ja teed. Kiir tõusis maapinnalt ja suundus lennukile. Nüüd nägid kõik silmipimestavat valget täppi, mida ümbritsesid värvilised kontsentrilised rõngad. Valge täpp nagu süttis ja selle asemele tekkis roheline pilv. Objekt võttis sama kõrguse ja asetus lennukile lähemale. Komandör Tšerkašin informeeris maad. Roheline pilv oli vaadeldav erikujulisena ja muutis väga kiiresti oma positsioone lennuki suhtes. Pilv lendas pikalt lennuki järel nagu ühteseotult umbes kümne kilomeetri kõrgusel ja 800-kilomeetrise tunnikiirusega. Pilves mängisid värvilised lambid.”
Hilisematel kohtumistel selgitasid Tbilisi lennuki ekipaaži liikmed, kuidas roheline pilv lülitus aeg-ajalt välja ja nähtavale ilmus umbes poolteise Tu suurune “lennukikere”, millest ulatusid välja prožektorid ja kiired, varsti aga maskeerus uuesti sinakasrohelisse pilve. Tallinna ekipaaži ühine arvamus oli, et tegemist ei olnud maise tehnoloogiaga. Kuus aastat hiljem [pärast ajalehes ilmumist pandi juhtumile piirang – infole pääses juurde ainult NSV Liidu tsiviillennunduseministri loal] saime aga teada dispetšerite vaatlustest, kes rääkisid oma erutusest, kui nägid seda sinakasrohelist moodustist maandumas Ülemiste lennuväljal just sellel maandumisrajal, mis pidi jääma Tu jaoks. Kui lennuk oli umbes 400 meetri kõrgusel, tõusis mõistatuslik objekt helitult ja asetus raja kõrvale, lastes Tu maanduma. Mõnekümne sekundi pärast tõusis too tundmatu kõigi vaatlejate suureks üllatuseks ja eemaldus Leningradi suunas.
Tutvunud materjaliga, mis esitati Nõukogude juhtkonnale, seletamaks 7. septembri öösel juhtunut, ja jälginud ka materjali esitaja mõttekäiku selle analüüsil, ei saa ma sugugi jagada ühemõtteliselt lendurite vaatluse ksituse versiooni [lisaks on sellest asjast kogutud tosin maapealse vaatleja teadet]. Ei saa ka ühemõtteliselt ufoversiooni välja käia, see oleks liigne lihtsustatus. Olen veendunud, et tol ööl leidis meie õhuruumis aset midagi ülihuvitavat ja keerulist.
Selle juhtumiga seoses on kogunenud väga eriskummalist ja mitmemõõtmelist infot: Minski äärelinnas 14aastase neiu juhtum öösel kella kolme ajal, kus vaatlusobjektid meenutasid lendurite kirjeldatuid, järgnev psühhoanalüütiline elamus, inimesekujuliste figuuride esinemine korteris; Tbilisi ekipaaži komandöri ja ühe piloodi tervise kriitiline halvenemine pärast kohtumist pilvlennukiga, selle prožektorite alt läbisõidu võimaliku tagajärjena; Leningradi oblasti ja Karjala vaatlejate arvukus, asimutaalsed konfliktid.
Kogu pilt on liiga kirju, et pidada kinni üheülbalisest versioonist (maha arvatud asjatundmatute vaatlejate vaatlusvead aja, asimuudi, kestuse, koloriidi, morfoloogia jms hindamisel). Olen veendunud, et sel ajal sellistes salastatuse tingimustes viivadki uurimised loomulikult fantastiliste tulemusteni, mille taga võivad nagu mihklid end ära peita nii maised kui kosmilised ministeeriumid. Selliseid vaatlusi on sooritatud üle kogu maailma ja alates 1984. aasta sügisest Eestis veel ka 1985., 1986. ja 1987. aastal – loomulikult mitte enam nii skandaalselt, kuid arvukalt.
Maistest vaatlejatest kirjeldab kunstnik Tõnis Vint läbielatut nõnda: “Neljapäeva öösel vastu reedet töötasin ateljees, kuna pidin tähtajaks lõpetama ühe plakati. Ateljee asub Lomonossovi tänava tuletõrjetorni vastas viiendal korrusel. Ateljee on neli meetrit kõrge, põhjapoolne otsasein on üleni klaasist. Ruum oli tugevasti valgustatud (kolm reflektorit), muusika mängis. Tegin plakatit põrandal, selg akna poole. Öösel kella nelja paiku katkestasin mingil põhjusel töö, tõusin püsti ja vaatasin aknasse. Väljast majade kohalt paistis silma tugev valgus. Esimene mulje oli, et vastas asuva uue maja kohal on helikopter, millelt valgustatakse tugevate prožektoritega ümbrust. Kustutasin tuled, keerasin raadio vaikseks ja läksin akna juurde vaatama. Tugevad valgused segasid objekti täpsemat vaatlemist ja võttis isegi mõne hetke aega, enne kui sain aru, et selles on midagi ebatavalist. Samuti märkasin, et ei olnud kuulda mingit müra, mis helikopteri puhul oleks pidanud olema väga tugev. Taibanud olukorra ebatavalisust ja nähes, et objekt püsis peaaegu paigal, heites välja valgusvihke, ruttasin kõrvaltuppa ja äratasin abikaasa, kes tõusis kohe. Jälgisime koos objekti üle viie minuti. Tulnud kõrvaltoast tagasi, oli objekt nihkunud natuke kõrgemale ja ka vähe rohkem kirde suunas. Objekt kiirgas välja koonusekujulise valgusvihu, mis lõppes järsult teataval kõrgusel. Kõige enam köitiski mu tähelepanu too valgus. Kui esmasel aknast vaatamisel oli valgus väga ere, aga soojemate välgatustega, siis nüüd tundus valgus külm ja ere, neoonitaoline. Ka koonusekujuline valgusvihk oli külm hõre valgus. Algu oli valgus heitlev, kobav, otsiv, sellest ka mulje, et helikopterilt valgustatakse alla. Nüüd seisis objekt peaaegu paigal. Koonusekujuline valgusvihk muutis mingil määral intensiivsust, valgus ise oli nagu helkivad tolmuterad (udu, suits). Oli aga selge, isegi mitte majade vahel ei olnud udu.
Koonusekujuline valgusvihk lõppes järsult ja moodustas kaks ringi- ühe suurema, teise sees väiksema. Ringid helendasid tugevamalt kui koonusekujuline valgusvihk. Teataval määral oli ringides tajuda valguselainetust. Ringide idapoolses ääres oli näha tumerohelist kiirgavat laiku. Laik oli munakujuline, alt teravama servaga, ülalt lainetavam. Nii nagu valgusvihk ise, tundus ka see tumeroheline (sinakasroheline) laik kõige ebatavalisem – seda nii valguse leviku seaduspärasuste kui ka valguse iseloomu poolest, mistõttu köitis ka mu tähelepanu kõige rohkem. Püsinud umbes viis minutit enam-vähem paigal, tõusis objekt peaaegu otse üles, kalle väheke lääne suunas, ja kadus mõne sekundiga umbes Suure Vankri kõige nõrgema tähe kohal. Valguskoonus püsis veel mõne hetke, ringid pisut kauem ja tuhmusid aeglasemalt. Rohekas munakujuline laik jäi alles ja helendas nüüd isegi intensiivsemalt kui enne.
Jälgisin seda laiku veel üle tunni. Esimesed paarkümnend minutit püsis laik munakujulisena, hiljem tundus, nagu oleks tuul venitanud selle vormi pikergusemaks ja kandnud ka laiku kaugemale ida suunas. Ligikaudu poole tunni pärast märkas laiku vist ka piirivalve, sest Pirita kandist valgustas seda hetkeks prožektor. Umbes kell 5.20 näis laik kaotavat konkreetse vormi ja kuna taevas hakkas idas juba helendama, muutus jälgimine raskeks.”
Samal ajal, kell veerand viis hommikul, oli oma koeraga õues ka üks teine eesti kunstnik, kes esitas sama nähtuse kohta joonised n-ö professionaalse vaatlejana. Selle alusel saab öelda, et vaatlejad jälgisid kesklinnas ja Lasnamäel meie õhuruumis olnud objekti ristsuunaliselt. Tõnis Vindi ees liikus valguskoonus ristsuunaliselt, Lasnamäe vaatlejale aga otse vastu, nii et ta nägi koonilist valgusobjekti n-ö põhja alt. Atmosfäärsed nähtused, mis kaasnesid selle perioodi ja veel järgneva kolme sügise Nõukogude sõjaliste katsetustega, sealjuures erinevate ja mitut relvaliiki puudutavatega, olid sedavõrd atraktiivsed, et kogunes kümneid ja sadu tunnistajaid.
Vältisin ise selle “vaatlusveaga” konkreetset tegelemist, sest pea kohale oli juba kogunenud pilvi, mis heitsid ette liigset huvi ja aktiivset tegevust. Toompealt oli kuulda “tunnustavaid sõnu”. Väga elukogenud akadeemiline koolkond andis nähtusele mitte vale,vaid osatõese vastuse. Tõravere aktinomeetriajaama vaatlusžurnaalis on nähtus registreeritud virmalistena kell 6.30.
Paljud kroonitud pead higistasid, et sellest kitsaspüksist välja pääseda. Eesti aktiviste süüdistati liigses aktiivsuses ja saladuste väljarebimises, teiselt poolt aga akadeemilises kirjaoskamatuses, diletantismis ja spekulatiivsuses.
Kõlama jäi M.I. allkirjastatud väide, et “tegemist oli väga kaugel, Eestist umbes 1000 kilomeetri kaugusel või kaugemalgi toimuvaga”. Sirvin Tu-134A lendurite ankeeti, kust loen lennuki komandöri vastust küsimusele, kuidas objekt kadus. Objekt väljus Kuusalu rajoonis Soome lahe rannajoonele. Ja meeskonna arvamus objektist? Arvamus on ühine – mittemaise päritoluga lendobjekt. Spetsialistide allkirjad ja hinnangud kontra “vajaliku arvamuse teadjate omad” ja atmosfäärifüüsiku sissekanne “pärast pidu” üle kahe tunni hiljem. Loomulikult meenub “X-files”, ja mitte ainult.
Allikas: Põlvamaal leidis mõned aastad tagasi aset mõistatuslik ufojuhtum
Mai-Agate Väljataga: inimkond on katsejänes teistele tsivilisatsioonidele
Igor Volke: 1990. aastal Muhu saarel toimunud värvikas ufo-juhtum on ka maailma mastaabis väga tähelepanuväärne
Roswelli juhtum ehk ufoloogia Püha Graal: Vene või Saksa lennumasin või ufo?
