Pärast hiljutisi loodusõnnetusi Jaapanis ja Uus-Meremaal ning meenutades veel Haitit ja New Orleansi, on EM-DAT poolt kogutud statistika eriti oluline nendele inimestele, kes mõtlevad, kas on võimalik pääseda maavärinatest, tornaadodest ja orkaanidest.
1988. aastal loodud EM-DAT andmebaasi haldab Belgias Katastroofide Epidemioloogia Uurimuskeskus (Belgium’s Centre for Research on the Epidemiology of Disaster) ning see sisaldab andmeid üle 11 000 suure loodusõnnetuse kohta.
EM-DAT andmete põhjal ei mainita aastatel 1900-2009 ühtegi surmaga lõppenud üleujutust, põuda, maavärinat ega tugevat tormi järgnevates riikides:
– Eesti
– Katar
– Bahrein
– Araabia Ühendemiraadid
– Andorra
Tuleb mainida, et andmebaasi on lisatud ka mõned inimesega seotud katastroofid (nälg, metsatulekahjud, koolera, epideemiad), mistõttu loodusõnnetuste ohu statistika on moonutatud.
Samas ei tähenda loodusõnnetuste puudumine, et riik oleks täiesti ohutu. Tuleb vaid meenutada hiljutisi sündmusi Liibüas, Egiptuses ja Afganistanis, nägemaks, kuidas poliitiline ja ideoloogiline võimuvõitlus võib mõjutada riigi stabiilsust.
Seega on raske mõõta “ohutust”, arvestades, et jõukamad riigid suudavad hoida ohvrite arvu väiksemana kui juba puudustkannatavad riigid.
Ajakirja Slate ajakirjanik Jeremy Singer-Vine toob välja, et katastroofiohu uuringud keskenduvad kõige haavatavamatele piirkondadele, kuna need piirkonnad paluvad tõenäoliselt ka hädaabi.
Eesti “vähima haavatavuse” staatus on üsna selge. Ainult äärmuslik temperatuurilangus 2006. aastal (lõppes kolme surmajuhtumiga) ja hävitav, kuid mitte surmav torm 2005. aasta talvel, rikuvad selle ohutuse ajalugu.
Teadlased ei ole veel otsustanud, millised on kõige haavatavamad piirkonnad maailmas, kuid Etioopia ja Bangladesh on kindlasti katastroofe ligitõmbavate riikide nimekirja tipus.
Allika: välisajakirjandus
