Enam kui pooled üle 50-aastastest meestest üle maailma kaebavad enamasti just eesnäärmehaigustest tingitud elukvaliteeti negatiivselt mõjutavate kusemishäirete üle. Meestekliiniku poolt Tervisekassa toel läbi viidud Nõmme linnaosa pea tuhandet meest hõlmanud uuringus tuvastasime, et vanusegrupis 50–59 eluaastat ei esinenud kusemishäireid üldse 10%-l meestest ja 60+ vanuserühmas jäi selliseid mehi alles veel vaid 5%. Kindlasti elukvaliteeti mõjutavaid kusemishäireid esines aga vanusegruppides vastavalt 35%-l ja 45%-l meestest. Ülejäänutel esines kergemat sorti kusemisprobleeme.
Eesnäärme healoomuline suurenemine on tuvastatav 60%-l 60-aastastest meestest ja 80%-l 80-aastastest meestest.
Läänepoolkera arenenud riikides diagnoositakse ühel mehel kuuest elu jooksul eesnäärmevähk. Eesnäärme pahaloomulise kasvaja diagnoosimise sagedus hakkab suurenema alates vanusest 45–50, tõustes kiiresti pärast 60-ndat eluaastat. Uuringud näitavad, et peaaegu 80%-l 80+ vanuses meeste eesnäärmest võime põhjalike testide tegemisel leida eesnäärmevähi koldeid.
Õnneks pole need haigused, muidugi välja arvatud osa agressiivsemaid eesnäärme pahaloomulise kasvaja juhte, enamasti otseselt eluohtlikud, küll aga mõjutavad läbi kogu elukaare suurel määral mehe elukvaliteeti.
Viimastel aastatel on arenenud maailmas ja ka Eestis toimunud oluline arenguhüpe nii eesnäärmehaiguste mõistmises kui ka diagnostika- ja ravivõimalustes. Õigeaegse meditsiinilise vahelesegamisega on kõiki eesnäärmehaigusi, ka eesnäärmevähki, võimalik edukalt ravida. Paljudel juhtudel on võimalik isegi haiguse teket või vähemalt nendest haigustest põhjustatud elukvaliteedi häirumist ennetada.
Eesnäärmepõletik ehk prostatiit
Eesnääre areneb välja puberteediajal ja sellest perioodist alates peab arvestama, et sisuliselt kõik kuse-sugutrakti põletikud mõjutavad alati ka seda organit.
Erinevalt naistest ei ole meestel puberteedist kuni küllalt kõrge vanuseni seetõttu ka isoleeritud põiepõletikke, vaid peaaegu kõik põiepõletikuna väljenduvad haigused on oma sisult rohkem või vähem varjatult kulgeva kroonilise eesnäärmepõletiku ägenemised.
Kliinilised tunnused
Kroonilist prostatiiti iseloomustab haiguse pikaajaline kulg, kus suhtelise heaolu perioodile võib järgneda erineva raskusastmega vaevuste ägenemise periood. Tüüpiline on vaagnapiirkonna valude ja peamiselt just ärritustüüpi kusemishäirete kooseksisteerimine.
Prostatiidi kõige iseloomulikumad kaebused on harva päris valu tasemele jõudev püsiv ebamugavustunne ala-keskkõhus, põiepiirkonnas, munandi ja pärasoole vahel (perineumil) ja peenises, aga ka ebamugavustunne kusemise ja/või seemnepurske ajal või järel. Kusemishäiretest on prostatiidile iseloomulikumad sagenenud kusemine, pakiline kusemisvajadus ja öine kuselkäimine.
Lainetava haiguse kulu taga võib olla see, et ägenemine tekib siis, kui vaikselt kulgevale kroonilisele põletikule lisanduvad uued ärritavad või haigust võimestavad tegurid. Need ägestavad tegurid võivad pärineda nii inimese seest kui väliskeskkonnast. Tüüpiliselt võib haiguse ägedaks muuta mõni viirushaigus või ka muu üldhaigestumine.
Samasuguse mõjuga võib olla akuutne või krooniline alkoholi liigtarvitamine. Väga oluline haigusega seotud vaevuste mõjutegur on inimese vaimne seisund. Akuutne stress ja krooniline depressioon või selle ägenemine võivad haigust aktiveerida ja mõnikord takistada olulisel määral ka ravitulemuse saavutamist. Ilmselt võib nende tegurite tagajärjel nõrgeneda immuunsüsteem, mis muidu hoiab eesnäärmehaigust kontrolli all. Tüüpilisemad välised mõjurid on uus seksuaalpartner, püsipartneri suguteede põletikud, tugev keha alajahtumine või lihtsalt tõsisem külmetamine.
Paljudel meestel esineb siiski ka püsivaid kaebusi ja aja jooksul varieerub ainult nende intensiivsus ja mõju elukvaliteedile.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Margus Punabi raamatust „Meeste tervis“.
