Katkend Heidit Kaio raamatust „Vestlused Priiduga. Lahutus“
Kui lapsed sündisid, muutus kõik. Minu munad olid tema pihus, esimese lapse sünni hetkest peale. Ma ei teinud mitte midagi õigesti. Asja tegi hulluks imiku kõrvalt tohutu unepuudus. Seksi oli järjest vähem ja tülisid üha rohkem. Peagi sündisid teine ja kolmas laps. Sodisegu läks järjest suuremaks.
Olin otsustanud, et tahan olla oma lastele hea isa. Minu isa ei olnud meie perele hea isa. Tahtsin tõestada, et olen parem kui mu vanamees.
Mis naisega pärast laste sündi juhtus?! Me olime varem seljakottidega maailmas seigelnud, nüüd selgus, et ta vihkab telkimist. Olime kooserdanud Hiina urgastes, vaevu pesnud ennast. Nüüd sobis veeta jaanipäeva tikk-kontsadel marmorpõrandal šampanjat juues. Talle ei meeldinud enam minu sõbrad ja ta tahtis, et suhtleksime kuulsate seltskonnainimestega. Mul ei olnud nendega midagi rääkida. Jõin end trotsist täis.
Madaamil, nagu hakkasin teda endamisi kutsuma, tekkis üha uusi nõudmisi. Kunagi polnud piisavalt hästi. Kui meie elus juhtus midagi ootamatut, oli see minu süü. Isegi veekatkestus. Tittede riideid oli vaja pesta, helistasin veefirma dispetšerile: „Teate, mul on väga-väga kuri naine.“ Tunni pärast oli maja ees veetsistern.
Ja me tülitsesime.
Aga samas ta oli nii põrgulikult põnev! Temaga juhtus asju! Seks rannas, auto tagaistmel või vaevu rüselesime uksest sisse ja maandusime põrandale. Ta on seksikas saatan.
Mulle tundus, et ilma temata ma kuhtun. Tema loob minu maailma!
Nagu õngekonksuga tõmbas ta mind kogu aeg tagasi. Juba tundsin, et olen temast eemal, ja ta ilmus jälle kohale. Krt, ta on teinud mulle nii haiget kui üldse võimalik, ja ma andestan sekundiga kõik!
***
Kui mu ema ja isa surid lühikese vahega, siis teda see olukord ja minu kurbus hirmutasid. Olin mitu aastat augus ja tema vaatas augu äärelt mind põlgusega.
Olen majanduslikult hästi toimetulev, samuti iseendaga, aga tema põlastas mind mu kurvastuses! Ta kartis minu tundeid. Igatsesin kellegagi rääkida, see polnud depressioon. Tahtsin, et keegi oleks minuga, oleks olemas. Temas on võluv seltskondlikkus ja samas võimetus olla lähedane. Kui on vaja pidu panna, tantsib ta laual. Kui aga ütlen, et mul on raske, vaatab kella.
Kui minu sugulased tulid külla, siis ta patras, kui halb mees ma olen: „Kujutage ette, küsin Eerolt, et mis või kes on tema jaoks maailmas kõige tähtsam, ja ta vastab, et tema ise!“
Hakkasime käima paariteraapias, kus tema püüdis tõestada, et ainult temal on õigus. Meie suhte lõpuosas neelasin valuvaigisteid, rahusteid ja antidepressante. Alkoholi ka. Ta oli rääkinud sõpradele, et „kui tema ei saa Eerot, siis ärgu keegi teine ka saagu“.
Me ei seksinud kuus kuud! Mul on olnud elus suhteid ja nende kõrvalt kõrvalehüppeid küll ja küll, aga temaga olin tahtnud, et kõik oleks õige. Et ma ei võta kõrvalt. Põletasin endale koniga armi käele, et meelde jääks.
Miks ma ära ei läinud? Kartsin laste pärast. Ma ei osanud tittedega ringi käia. Minu suhe lastega oli kuidagi läbi naise. Ma armastan oma lapsi, aga ma ei oska põrandal autoga vuristada. Mul oli tunne, et kui mul on naisega halb suhe, siis on see lastega ka halb. Ma ei saanud aru, et mul on võimalik ehitada lastega üles oma suhe, sõltumata temast.
Tegelikult ajas mind lõpuks tema juures kõik marru. KÕIK!
Ükskord ma ei tulnud ööseks koju. Seda juhtus järjest sagedamini. Ööbisin hotellis. Üksi. Aga tema läks mingil põhjusel hilisõhtul aeda ja uks lendas selja taga lukku. Ei telefoni, raha ega midagi. Hommikumantlis. Tal oli ema juures tagavaravõti olemas, aga öösel oli korraldamine tüütu. Naabrite juurde helistama, raha laenama, taksoga ära käima… See kõik oli tema meelest minu süü!
Järgmisel päeval sõnasõjas ütlesin asju, mida ma ei teadnud, et olen võimeline ütlema. Pakkisin oma kola kokku ja kolisin kaheks kuuks õe juurde tagatuppa.
Sellest päevast, kui välja kolisin, hakkas kohe paremaks minema, kuigi olin veel pool aastat antidepressantide peal.
Laste ja maja tõttu on meie majanduslikud suhted väga läbi põimunud. Tema jäi koos lastega majja ja mina kolisin esialgu üürikasse. Me ei suutnud omavahel rääkida ega suuda siiani. Mis! Me ei suuda isegi samas ruumis olla! Ajame asju e-kirjadega. Oi, me pritsime sappi! Asjad edasi ei liigu, näpud aga taovad klaviatuuri.
Tal on üha uued nõudmised. Isegi nüüd, aastaid hiljem. Need ei lõpe!
Mida ma õppisin?
Kui suhe on vääramatult halvaks läinud, siis minge lahku. Kõige hullem on, kui hakkate teineteist vihkama.
Lastel pole vaja, et ema-isa magavad ühes voodis, neil on vaja, et vanemad saavad omavahel hästi läbi.
Vaata Heidit Kaio raamatu „Vestlused Priiduga. Lahutus“ kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
