Mida rohkem ma end armastasin, seda paremini mu elu kulges, sageli juhtus asju, mida ma poleks osanud ette planeerida. Mul tuli selle kirjeldamiseks appi võtta sõna maagia. Paremat sõna ma ei leidnud.
Mida sagedamini maagia esile kerkis, seda enam hakkasin maagiat eeldama. Just nagu sa eeldad, et päike tõuseb igal hommikul. Sellest sai mu uus normaalsus.
Ja selle juures on üks huvitav asi …
Sa ei pea ootama, et elu sulle maagiat näitaks. Tegelikult tasub sul kohe pühenduda enda armastamisele, ja siis võidki maagiat eeldada. Sa ei pea seda otsima, see leiab su ise üles. Aga sellest on küll palju abi, et sa märkaks seda, kui see juhtuma hakkab, ega pea seda vaid kokkusattumuseks, või mis veel hullem, lihtsalt ei tee sellest välja.
Elu tasustab sind rohkem, kui sa tema kinkidele tähelepanu pöörad. Kõlagu see pealegi klišeena, aga ma olen avastanud, et see on tõsi. Meie tähelepanu on nagu valgussõõr keset pimedust. See, millele me keskendume, saab meie kogemuseks tegelikkusest. Lihtsalt öeldes: sa saad seda, mida ootad.
Kas tahad järgmisele tasandile jõuda? Siis tunne tänulikkust, kui sa maagiat koged. Tahad veel kõrgemale jõuda? Tunne tänulikkust juba enne, kui sa maagiat koged, lihtsalt eelda seda. Ning jälgi siis, kuidas elu sind sellega üle valab. Ma ei ütle seda vaid seetõttu, et see kõlab hästi. See tõesti ongi nii. Pead lihtsalt proovima.
Miski kõneldust pole raketiteadus. Ma olen valmis kihla vedama, et sa oled oma elu jooksul midagi maagiasarnast kogenud. Seega, kui sa armastaksid end tõeliselt ja sügavalt, mida sa siis teeksid?
Mina eeldan maagiat ja olen selle eest tänulik. Ma loodan, et ka sina teed sama.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
