Olen viimasel ajal hakanud märkama sellist nähtust, mida võiks nimetada õnnetuks edukuseks. See on seotud perfektsionistide ja perfektsionismi kalduvate inimestega. Kui selline inimene ise ei tea oma kalduvusest, siis edukuse poole püüdlemine võib tema puhul viia hoopis psüühilise seisundi halvenemiseni või uute probleemide tekkimiseni. Nimelt on edukus perfektsionisti jaoks midagi muud, kui lihtsalt õnnestumine oma eesmärkide poole püüdlemisel. Perfektsionisti jaoks võib edukusest rääkida alles siis, kui vigade sooritamine on viidud miinimumini ja kogu toimimine viidud maksimaalse täiuslikkuseni. Selleks, et seda saavutada, on teine kord vajalikud hoopis tegevused või käitumine, mida kuidagi ei saa pidada edukaks ega arendavaks.
Perfektsionist võib vältida väljakutseid, mille puhul ebaõnnestumise või vigade tegemise hirm varjutab soovi ja võimaluse lihtsalt saada ükskõik milline uus ja edasiviiv kogemus. Või otsustamise edasilükkamine, eeldusel, et ühel hetkel õnnestub teha õige ja täiuslik otsus. Aga nende “õigete otsuste” ja “õigete hetkede” ootuses toimub varjatult hoopis kõige olulise edasilükkamine.Räägime veel ka pingetest, mida tekitab enese pidev võrdlemine teistega ja kartus olla kehvem.
