Kvantpõimitus on üks kesksetest põhimõtetest kvantfüüsikas ehk aatomist väiksemate osakeste uurimisega tegelevas teaduses. Eri osakesed, nagu näiteks footonid, on omavahel seotud ka siis, kui need on üksteisest väga kaugel. Ühe osakesega juhtuv võib mõjutada samaaegselt ka teist sellega seotud osakest, olgugi et seda mõju ei saa kasutada informatsiooni saatmiseks kiiremini valguskiirusest.
Kõnealuse eksperimendi käigus demonstreeritud uus kolme osakesega põimitus, mis tugineb footonite asukoha ja impulsiga seotud omadustele, võib tulevikus osutuda tähtsaks osaks sidevõrgustikes, mis töötavad kvantmehaanika reeglite järgi. See võib endaga kaasa tuua ka kvantteooria põhimõtete proovilepaneku, mis süvendaks meie arusaama ümbritsevast maailmast.
“See töö avab uurimiseks rikkaliku ala, mis ühendab endas kvantmehaanika ja kvanttehnoloogia põhimõttelisi küsimusi,” ütleb Christoph Simon, teadustöö kaasautor ja Calgary ülikooli teadlane.
Nüüd 77 aastat hiljem edendab see teadustöö Einsteini enda teooriaid. 1935. aastal avaldasid Albert Einstein, Boris Podolsky ja Nathan Rosen (keda teati ka ühisnimetuse EPR all) mõttelise eksperimendi, mille eesmärgiks oli näidata, et kvantmehaanikast üksi ei piisa reaalsuse kirjeldamiseks. EPR püüdis kahe põimitud osakese näitel demonstreerida mingite varjatud parameetrite olemasolu, mida kvantmehaanika ei arvesta.
Lisalugemist: http://phys.org/news/2012-12-einstein-kind-quantum-entanglement.html#jCp (inglise keeles)
Tõlkinud: Joonas Orav
