Sõda on mõtteviis
Mõnel juhul võib sul tekkida vajadus ennast või kedagi teist halva eest kaitsta. Vaata siis ette, et sinu missiooniks ei saaks “kurjuse väljajuurimine”, muidu võid kergesti muutuda selleks, mille vastu võitled. Ebateadlikkuse vastu võitlemine muudab su ebateadlikuks. Ebateadlikkust, ego väärtalitluslikku käitumist ei saa kunagi võita seda rünnates. Isegi kui oma vastase võidad, on ebateadlikkus lihtsalt sinu sisse liikunud või ilmub vastane uuel kujul. Sa tugevdad seda, mille vastu iganes võitled, ja püsima jääb see, millele vastupanu avaldad.
Me võime tänapäeval sageli kuulda väljendit “sõda selle või tolle vastu”. Ükskõik millal seda kuulen, olen alati kindel, et see võitlus on määratud läbikukkumisele. Olgu sõda narkootikumidega, sõda kuritegevusega, sõda terrorismiga, sõda vähiga, sõda vaesusega või midagi muud. Sõdime küll näiteks kuritegevuse ja narkootikumidega, kuid viimase kahekümne viie aasta jooksul on nii kuritegevus kui ka narkootikumidega seotud õigusrikkumised oluliselt kasvanud. Vangide arv Ühendriikides on kasvanud pisut vähem kui 300 tuhandelt 1980. aastal vapustava 2,1 miljonini 2004. aastal. Sõda haigustega on meile muuhulgas andnud antibiootikumid. Esialgu olid need imetlusväärselt tõhusad. Näis, et võidame nende abil sõja nakkushaigustega. Praegu nõustuvad paljud asjatundjad, et antibiootikumide laiaulatuslik ja valimatu kasutamine on tekitanud viitsütikuga pommi. Bakterite antibiootikumidele resistentsed tüved, niinimetatud superbakterid, toovad tõenäoliselt kaasa nende haiguste taasilmumise ja ilmselt ka epideemiad. Ajakirja Journal of the American Medical Association andmetel on meditsiiniline ravi Ühendriikides surma põhjustajana kolmandal kohal südamehaiguste ja vähi järel. Homöopaatia ja hiina meditsiin on kaks näidet teistsugusest lähenemisest, mis ei käsitle haigust vaenlasena ega tekita seega juurde uusi haigusi.
Sõda on mõtteviis ja igasugune sellest mõtteviisist tulenev käitumine kas tugevdab kurjusena tajutavat vaenlast või – kui sõda võidetakse – loob uue vaenlase, uue kurjuse, mis on kas võidetuga võrdväärne või sageli hullemgi. Sinu teadvuse oleku ja välise reaalsuse vahel on sügav seos. Kui oled mõne mõtteviisi, näiteks “sõja” võimuses, muutub su taju väga valivaks ja samas moonutatuks. Teisisõnu näed ainult seda, mida tahad näha ning moonutad seejärel nähtut. Võib ette kujutada, millised teod tulenevad sellisest pettekujutluste süsteemist. Või vaata ettekujutamise asemel lihtsalt täna õhtul televisioonist uudiseid.
Mõista ego sellena, mis ta on: kollektiivne väärtalitlus, inimmeele vaimuhaigus. Kui seda nii mõistad, ei taju sa seda enam ekslikult kellegi identiteedina. Ego tõelist olemust nähes on palju lihtsam sellele mitte reageerida. Sa ei võta seda enam isiklikult. Pole kurtmist, süüdistamist, etteheiteid ega ülekohut. Keegi ei ole ekslik. Eksib vaid kellegi ego ja kõik. Sinus tärkab kaastunne, kui mõistad, et kõik kannatavad ühe ja sama meelehaiguse käes, mõned ägedamalt kui teised. Sa ei õhuta enam kõigi egokesksete suhete osaks olevat draamat. Mis on see õhutaja? Reaktiivsus. Selle toel ego õilmitseb.
Kas soovid rahu või draamat?
Sa soovid rahu. Pole kedagi, kes rahu ei sooviks. Ometi peitub sinus veel miski, mis soovib draamat, konflikti. Sa ei pruugi seda praegu tunda. Pead võib-olla ootama olukorda või lihtsalt mõtet, mis sinus reaktsiooni käivitab: keegi süüdistab sind milleski, ei tunnusta sind, tungib sinu territooriumile, seab kahtluse alla sinu teguviisi, tekib vaidlus raha üle … Kas tunned nüüd tohutut jõudu läbi enda voogamas, hirmu, mis on võib-olla varjutatud vihast või vaenulikkusest? Kas kuuled, kuidas su hääl muutub kalgiks või läbilõikavaks, või lihtsalt kõvemaks ja mõni oktaav madalamaks? Kas oled teadlik sellest, kuidas su mõttemeel tormab oma positsiooni kaitsma, õigustama, ründama, süüdistama? Teisisõnu, kas suudad sel ebateadvuse hetkel ärgata? Kas suudad tunda, et miski sinus on sõjajalal, miski tunneb end ohustatuna ja tahab iga hinna eest püsima jääda? Miski, mis vajab draamat, et saada kinnitust oma võiduka tegelase identiteedile selles etenduses? Kas tunned, et miski sinus eelistab rahule teadmist, et sellel miskil on õigus?
Ego ületades: sinu tegelik identiteet
Tea, et kui ego on sõjajalal, on see vaid püsimajäämise eest võitlev illusioon. See illusioon peab end sinuks. Esialgu pole tunnistajana Kohalolek kerge, eriti kui ego on püsimisele suunatud või elustunud on mõni emotsionaalne muster minevikust. Kui oled aga maitse suhu saanud, siis kasvab Kohaloleku jõud ning ego kaotab oma võimu sinu üle. Ja nii tuleb su ellu jõud, mis on palju võimsam kui ego, võimsam kui mõttemeel. Pead egost vabanemiseks temast vaid teadlik olema, sest teadlikkus ja ego ei sobi kokku. Teadlikkus on olevikuhetke peidetud jõud, mistõttu võime seda nimetada ka Kohalolekuks. Inimeksistentsi ülim eesmärk, seega ka sinu eesmärk, on selle jõu meie maailma toomine. Seetõttu ei saa egost vabanemine olla tuleviku eesmärk. Egost võib sind vabastada vaid Kohalolek ning kohal olla saad ainult Praegu, mitte eile ega homme. Vaid Kohalolek võib mineviku sinus olematuks teha ja muuta seeläbi sinu teadvuse seisundit.
Mis on vaimne teostumine? Uskumine, et oled vaim? Ei, see on mõte. Mõte, mis on tõele veidi lähemal, kui mõte, et oled see, kelle su sünnitunnistus väidab sind olevat. Ometi vaid mõte. Vaimne teostumine tähendab selgust, et tajutav, kogetav, mõeldav või tuntav pole see, kes ma olen, et ma ei saa leida end kõigis neis pidevalt mööduvates asjades. Ilmselt oli Buddha esimene inimolend, kes seda selgelt mõistis ja nii muutus anata (mitte ise) üheks tema õpetuse keskseks punktiks. Ja kui Jeesus lausus: „Ütle endast lahti!”, siis pidas ta silmas, et tuleb eitada illusiooni iseendast (ja muuta see nii olematuks). Kui ise – ego – oleks tõesti see, kes ma olen, oleks sellest „lahtiütlemine” absurdne.
Alles jääb teadvuse valgus, mille paistel kogemused, tajud, mõtted ning tunded tulevad ja lähevad. See on Olemine, sügavam, tõeline mina. Seda teades pole miski mu elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Suhtun toimuvasse lugupidamisega, kuid ära kaob olukorra absoluutne tõsidus, selle raskus. Lõpuks omab tähendust vaid: kas suudan oma elu taustal pidevalt tunda enda tõelist Olemist, Mina-Olen-tunnet? Veelgi täpsemalt, kas suudan tunda seda Mina-Olen-tunnet, mis ma praegu olen? Kas suudan tajuda oma tõelist identiteeti kui teadvust ennast? Või kaotan end toimuvas, kaotan end mõttemeeles ja maailmas?
Autor: Eckhart Tolle
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Eckhart Tolle raamatust “Uus maailm”
