Meie tsivilisatsioonis valitseb inimeseks olemise osas suur võhiklikkus ning mida vähem sa spirituaalsusest tead, seda enam kannatad. Paljude inimeste jaoks, eriti läänes, on surm vaid abstraktne mõiste. Neil pole aimugi, mis inimese vormiga lagunemise lähenedes toimub. Enamik vanadusest nõtru inimesi suletakse hooldekodudesse. Ära peidetakse surnukehad, mis mitmetes vanemates kultuurides kõigile vaatamiseks välja pannakse. Ürita mõnda surnukeha näha ja sa avastad, et see on peaaegu ebaseaduslik, kui lahkunu pole just lähedane pereliige. Matusebüroodes meigitakse isegi kadunukese nägu. Surmast on lubatud näha üksnes korrastatud versiooni.
Kuna surm on enamiku inimeste jaoks vaid abstraktne mõiste, ollakse eesootavaks vormi lagunemiseks täiesti ette valmistamata. Kui see aeg läheneb, saabuvad šokk, mõistmatus, meeleheide ja suur hirm. Miski ei oma enam mõtet, sest kogu nende elul olnud tähendus ja siht seostusid kogumise, edu, ülesehitamise, kaitsmise ja meeltele rahulduse pakkumisega. Elu seostus välise liikumise ja vormiga samastumisega, ehk siis egoga. Enamik inimesi ei suuda leida mingit tähendust, kui purustatakse nende elu, nende maailm. Ometi võib siin peidus olla isegi sügavam tähendus kui väljapoole suunatud liikumises.
Just vanaduse saabumise, kaotuse või isikliku tragöödia tõttu jõuab spirituaalne mõõde enamasti inimeste ellu. Teisisõnu, nende sisemine siht tuleb ilmsiks alles siis, kui väline siht kokku variseb ja ego koor pragunedes avanema hakkab. Niisugused sündmused tähistavad tagasiliikumise algust vormi lagunemise suunas. Enamikus muistsetest kultuuridest mõisteti seda protsessi ilmselt intuitiivselt, mistõttu suhtuti vanainimestesse austuse ja lugupidamisega. Nemad olid tarkuse varaait, andes elule sügavusmõõtme, ilma milleta ükski tsivilisatsioon kaua vastu pidada ei saa. Meie tsivilisatsioon on täielikult samastunud välise mõõtmega, siin valitseb vaimu sisemise mõõtme osas teadmatus. Sõnaga vana haakuvad siin peamiselt negatiivsed seosed. Vana võrdub kasutuga, mistõttu võtame seda peaaegu solvanguna, kui kellegi kohta vana öeldakse. Selle vältimiseks kasutame pehmemaid väljendusviise, nagu eakas ja seenior. Ameerika põliselanike jaoks oli vanaema väga väärikas kuju. Tänapäeva mamma on parimal juhul armas. Miks peetakse vanu kasututeks? Sest vanaduses liigub rõhuasetus tegemiselt Olemisele ning meie tsivilisatsioon, mis on end tegemistesse ära kaotanud, ei tea Olemisest midagi. Ta küsib: Olemine? Mida sellega teha?
Tagasiliikumise, vormi lagunemise näiliselt enneaegne algus katkestab karmilt mõne inimese kasvule ja laienemisele suunatud välise liikumise. Mõnikord on see ajutine katkemine, mõni kord aga alaline. Me usume, et väike laps ei peaks surmaga kokku puutuma, ometi leidub lapsi, kes peavad vastakuti seisma ühe või mõlema vanema surmaga – olgu selle põhjustanud siis haigus või õnnetusjuhtum – või isegi omaenda võimaliku surmaga. Selline on tõde. Mõni laps sünnib puudega, mis piirab oluliselt tema elu loomulikku avardumist. Või tuleb mõni raske piirang inimese ellu juba suhteliselt noores eas.
Ka väljapoole suunatud liikumise katkemine ajal, mis „pole selleks mõeldud“, võib inimeses esile kutsuda varajase spirituaalse ärkamise. Lõppkokkuvõttes ei juhtu midagi, mis pole mõeldud juhtuma. Teisisõnu – ei juhtu midagi, mis pole osa tervikust ja selle sihist. Nii võib välise sihi kadumine või katkemine viia sisemise sihi leidmisele ja sedakaudu sisemise sihiga kooskõlas oleva sügavama välise sihi esilekerkimisele. Paljukannatanud lastest sirguvad sageli oma vanusest küpsemad noored inimesed.
Kaotus vormi tasandil tehakse tasa sisu tasandil. Iidsetes kultuurides ja legendides esineva traditsioonilise „pimeda nägija“ või „haavatud ravitseja“ kuju juures on mingi suur kaotus või puue vormi tasandil avanud tee vaimule. Olles kord vahetult kogenud kõigi vormide püsimatut olemust, ei hinda sa ilmselt enam kunagi vormi üle ega kaota end seda pimesi järgides või end sellega sidudes.
Vormi lahustumises ja eelkõige vanaduses peituvat võimalust hakatakse meie nüüdiskultuuris alles vähehaaval mõistma. Enamik inimesi ei saa sellest võimalusest kahetsusväärsel kombel siiski veel aru, sest ego samastub tagasipöördumisega täpselt samuti nagu väljapoole suunatud liikumisegagi. Selle tagajärjel muutub ego koor tugevamaks, avanemise asemel toimub kokkutõmbumine. Kahanenud ego võib oma järelejäänud päevad nüüd veeta vingudes või kurtes. Teda hoiavad lõksus hirm või viha, enesehaletsus, süütunne, etteheited või muud negatiivsed mõtte- ja tundeseisundid või vältimisstrateegiad (näiteks mälestustesse klammerdumine ning minevikust mõtlemine ja sellest rääkimine).
Kui ego enam ei samastu tagasipöörduva liikumisega inimese elus, muutuvad vanadus ja lähenev surm selleks, milleks nad mõeldud on: juurdepääsuks vaimuilma. Olen kohanud vanainimesi, kes olid selle protsessi elavad kehastused. Nad olid muutunud kiirgavaks. Nende nõrgenevatest vormidest kumas läbi teadvuse valgus.
Uues maailmas hakatakse vanaduses üldiselt nägema teadvuse õitseaega ja seda hakatakse kõrgelt väärtustama. Neile, kes on endiselt eksinud oma elu välistesse asjaoludesse, saab sellest hilise kojupöördumise, sisemisele sihile avanemise aeg. Paljudele teistele kujutab see ärkamisprotsessi tugevnemist ja kulmineerumist.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Eckhart Tolle raamatust „Uus maailm“.
