Kelleks ennast pead on tihedalt seotud sellega, kuidas näed teisi end kohtlevat. Paljud kurdavad, et teised ei kohtle neid piisavalt hästi. “Mind ei austata, ei tunnustata, ei panda tähele,” räägivad nad. “Mind peetakse iseenesestmõistetavaks.” Kui inimesed on nende vastu kenad, kahtlustavad nad mingeid varjatud tagamõtteid. “Minuga tahetakse manipuleerida, mind ära kasutada. Keegi ei armasta mind.” Nii arvavad nad endast: “Olen puudustkannatav “väike mina”, kelle vajadused on rahuldamata.” Oma olemuse säärane põhjapanev eksitõlgendus põhjustab väärtalitlust kõigis nende suhetes. Nad usuvad, et neil pole midagi pakkuda ning et maailm või teised inimesed keelduvad neile andmast, mida nad vajavad. Kogu nende reaalsus põhineb illusoorsel enesekujutlusel, mis õõnestab olukordi, rikub kõiki suhteid. Kui mõte puudusest – olgu see siis raha, tunnustuse või armastuse puudus – on saanud osaks sellest, kelleks end pead, koged sa alati puudust.
Tunnustamata head, mis su elus juba on, näed vaid puudust. Sinu elus juba olemasoleva hea tunnustamine on igasuguse külluse alus. Tõde on: mida iganes arvad, et maailm sulle andmast keeldub, keeldud sina andmast maailmale. Keeldud, sest sügaval sisimas pead end väikeseks, ja arvad, et sul pole midagi pakkuda. Proovi järgnevat paari nädala jooksul ja vaata, kuidas see muudab sinu tegelikkust. Ükskõik mida arvad inimestelt mitte saavat – olgu kiitus, tunnustus, abi, armastav hoolitsus või midagi muud -, anna seda inimestele ise. Sul ei ole seda anda? Lihtsalt käitu, nagu sul oleks, ja see tekib. Peagi hakkad ka vastu saama.
Pole võimalik saada seda, mida sa ise ei anna. Väljavool määratleb sissevoolu. Mida tahes usud maailmalt mitte saavat, on sul juba olemas, ent kui sa ei lase sel välja voolata, ei ole sa isegi teadlik selle olemasolust.
See kehtib ka külluse kohta. Seaduspära, et väljavool määratleb sissevoolu, väljendab Jeesus niisuguse võimsa kujundiga: “Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe.”
Kõige külluse allikas ei asu sinust väljaspool. See on osa sinust. Ent alusta külluse äratundmisest väljaspool. Vaata elu külluslikkust enda ümber. Päikese soojust oma nahal, imeilusat väljapanekut lillepoe ees, mahlakat vilja, mida hammustad, taevast külluslikult langevat vett, mis sind läbimärjaks teeb. Elu rohkus igal sammul. Ümbritseva külluse tunnistamine äratab uinunud külluse sinus eneses. Lase sel siis välja voolata. Kui naeratad võõrale, väljub sinust juba tilluke energiavoog. Sinust saab andja.
Küsi eneselt tihti: “Mida saaksin siin anda? Kuidas saaksin sellele inimesele selles olukorras abiks olla?” Külluse tundmiseks pole vaja midagi omada. Kui aga tunned küllust pidevalt, tulevad asjad ise üpris kindlasti sinu juurde. Küllus tuleb vaid nende juurde, kellel seda juba on. Kõlab peaaegu ebaõiglaselt, aga nii see muidugi pole. See on üldine seaduspära. Nii küllus kui ka nappus on sisemised seisundid, mis avalduvad sinu reaalsusena. Jeesus ütleb selle kohta: “Sest kel on, sellele antakse; ja kel ei ole, selle käest võetakse ka see ära, mis tal on.”
Allikas: Eckhart Tolle “Uus maailm”, kirjastus Pilgrim
