Suutmatuses süüdistamisest loobuda klammerdutakse ikka selle külge, mis põhjustab veel suuremat valu. See on nagu põletik ja mäda vanades haavades, mis tõukab armsamatest eemale. Andestus on aga võimas tööriist – lausa õnnistus. Miski ei anna nii palju elujõudu kui andestav süda, mis on valmis mineviku vigadest üle vaatama, olgu need siis väikesed või ülimalt tõsised eksimused.
Seda põhimõtet perekonnas järgides näed kindlasti, et su kodus on rohkem austust, headust ja kaastunnet – need ongi väärtused, mida edasi anda neile, keda armastad. Kestvad uurimused on näidanud, et tähtsaim tingimus õnnelikus kodus on lahkus. Mitte läbimõeldud tööjaotus ei mää ra õnneseisundit, vaid inimlik headus – selles on suur vahe.
Loomu poolest abivalmis inimesed, kes hoolitsevad teiste heaolu eest nii mõtte, sõna kui ka teoga, suudavad omagi pere kestva õnne eest hoolitseda. Mõnele võivad need väärtused – andestus, austus, armastus ja kaastunne – tunduda vanamoelised, ometi põhinevad tugevad perekonnad just neil väärtustel. Need väärtused osutavad õnne juurde viivale teeotsale ka tänapäeval, olles meie elus nagu ankur, mis peab vastu katsumustele, tragöödiatele ja kurjusele. Tõde on see, et ilma nendeta ei leia rahu ükski inimene.
J. C. Friedrich Schiller on öelnud: „Iga inimene määrab oma väärtuse ise. Hinnaga, mille me endale anname, nõustu vad teisedki inimesed – nii määrab tahe inimese enda suuruse.“
Üks patsient ütles mulle kord: „Nüüd tunnen, et suudan armastada oma abikaasat, lapsi, esivanemaid, sõpru ja naabreid. Miks? Olen vabanenud ebatervetest hoiakutest ning õppinud ennast austama sel määral, et nüüd võin öelda: olen tõesti õppinud iseennast armastama.“
Tervenedes õpitakse armastama: muututakse andestavaks, austavaks, arvestavaks ja kaastundlikuks. Kui elu korda saab, siis need väärtused kinnistuvad ning aitavad luua õnnelikke ning edukaid perekondi.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Rebecca Linder-Hintze raamatust „Tervenda oma suguvõsa mustreid ja perekonna lugu“.
