Samal ajal toimub päeva jooksul sadu väikseid üles-alla kõikumisi. Mingi hetk oleme väga ärkvel, põnevil, keskendunud ja aktiivsed ning ehk ka hirmunud, ärevad, mures, aga järgmine hetk uneleme, mõtiskleme, võib-olla isegi tukume või vähemalt kaotame keskendumise. Ühel hetkel käime või liigume kiiremini, järgmine hetk võtame aja maha, istume ja puhkame. Ühel hetkel juhib meid sümpaatiline närvisüsteem, teisel parasümpaatiline.
Nojah, see oleks ideaalne. Tõsiasi on aga see, et meie ööpäevane rütm ja tasakaal kipub paigast ära olema. Kiirele ja aktiivsele tegutsemisele ei järgne sageli puhkust ja molutavat rahuolekut. Me oleme kaugelt rohkem sümpaatilise närvisüsteemi ehk aktiivse tegutsemise aktivatsioonialas, kui peaksime. Aga mida tähendab sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioon?
Pöördume selle mõistmiseks korraks loomariigi poole ning võtame näiteks kassid ja koerad. Kas olete näinud, mida teeb kass, kui koer hakkab tema poole jooksma?(Jutt käib tavalisest kassi-koera suhtest, mitte nendest nunnudest üksteise kaisus magavatest kiisudest-kutsudest.) Kass on esimese hooga kohe valmis võitlema: ta tõmbab küüru selga ja ajab end puhevile-kohevile, et paista võimalikult suur ja hirmuäratav, ning kui koer liiga lähedale tuleb, võib ta käpaga äsada. Kui selgub aga, et sellest pole kasu, annab kass jalgadele valu ja on hetkega mõne puu või aiaposti otsas. See on kõige ehedam näide sellest, mis toimub stressisituatsioonis: tekib vajadus kas võidelda (küür selga ja käpad käiku) või põgeneda (jalad kõhu alt välja ja kiiresti kaugele).
Inimeste maailmas ei ole iseenesest teistmoodi. Kui meile läheneb hirmus koer (loe: halvas tujus kuri ülemus), tekib puhtalt ürgbioloogiliselt sama reaktsioon. Tundub, et meid hakatakse ründama. Me ei pane muidugi ehk küüsi käiku ega põgene kapi otsa, aga keha toimetab ikka samamoodi. Neerupealised toodavad suures koguses adrenaliini ja kortisooli (et kogu seda üliaktiivset kehakeemiat käivitada ja hallata), veri valgub suurtesse lihastesse (et oleks jõudu võidelda või ära joosta), aju verevarustus liigub vanematesse ajuosadesse, et olla valmis instinktiivselt tegutsema.
Kui laviin on meie poole teel, siis me anname sekundi murdosa vältel jalgadele valu, mitte ei hakka oma intellektuaalse ajuosaga arvutama, kui kiiresti see liigub ja kui kiiresti me peaksime jooksma.
Meie hingamine läheb pinnapealsemaks (palun kiiresti palju hapnikku!), vererõhk ja veresuhkur tõuseb (palju energiat ja kohe, aitäh!). See kõik on väga hea kaitsemehhanism ja kui stressor on ühekordne, siis ei juhtu suurt midagi: me rahuneme pärast maha ja elu läheb edasi. Aga kujutage ette, kui see vaene kass on tolle koera vaateväljas näiteks 10 tundi päevas. Kui see halvas tujus ülemus on kogu aeg klaasseina taga näha. Kui kodus on pahur või vägivaldne elukaaslane. Või kui inimesel on kogu aeg mure mõne halvale teele läinud lähedase pärast. Kujutate ette, mis toimub meie kehaga sel ajal? Veri on siis pidevalt suurtes lihastes (ja stressihetkel ebaolulised kohad, näiteks seedesüsteemi verevarustus ei ole küllaldase tähelepanu all), aju verevarustus on ennekõike vanemates ajuosades (seega on mõtlemis-, keskendumisvõime ja mälu, mis vajaksid pigem otsmikusagara head verevarustust, täielikult häiritud), veresuhkur ja -rõhk on pidevalt üleval, neerupealised töötavad, kuis jõuavad… Mõistate, mis siis saab?
Kust tulevad kõrgvererõhutõbi, teise tüübi diabeet, nn külmad neerud (sh viljatus), seedesüsteemi häired ja selle kaudu sajad muud hädad? Me lihtsalt kärsatame ennast selle “võitle või põgene” olukorraga füüsiliselt läbi! Ja see pole veel kõik! Me taasloome sageli õhtul oma mõtetega selle situatsiooni, mis näiteks tööl juhtus, kuigi ülemus on 100 kilomeetri kaugusel. Veel hullem: isegi kui ülemus on ammu teine, võib meie keha reageerida samasse majja sisse astudes ikka samamoodi, sest kehamällu on salvestunud mõte: “See koht võrdub millegi hirmsaga – eelmine kord kui ma siia sattusin, tuli jama, mind n-ö rünnati.”
Meie meel on keha hea kaitsja: ta tahab ju seda kõike ennetada, et peremees jälle viga ei saaks. Toon siin ühe näite, mis ei pärine küll minu praktikast, vaid ühe mu õpetaja kogemusest – ma ei saa seda siin lihtsalt jagamata jätta.
Lugu ise järgmine… Vastuvõtule pöördus üks mees, kel oli allergia lillade sirelite vastu. Kentsakal põhjusel just lilladele vastu, teiste lillede ja teist värvi sirelitega probleemi polnud. Teraapiaseansi käigus ilmnes üks mõne aasta tagune lugu, mis oli tal hingel. Nimelt plaanis ta oma kauaaegse armastatu kätt paluda. Nad said pargis kokku ja istusid kenasti pargipingile ning mees kompas just käega kihlasõrmust taskus, et see välja võtta, kui äkki ütles naine: “Ma pean sulle midagi rääkima. Ma olen jõudnud arusaamisele, et ma ei armasta sind enam. Tegelikult kohtusin ühe inimesega, kelle vastu mul on soojad tunded, nii et mulle tundub õige meie suhe lõpetada.” Mees sai justkui välguga pihta. Sellist asja ei osanud ta kõige halvemaski unenäos oodata. Kõik kukkus tema jaoks sel hetkel kokku – kogu tulevik. Tema armastus, kena unistus pere loomisest koos armastatud naisega… Kõige tähtsam inimene tema elus on ta reetnud!
Nutikas lugeja on nüüd juba isegi taibanud, et see kõik juhtus pingil, mis oli ümbritsetud lilladest sirelitest… Ja iga järgmine kord, kui mees sattus kuskile, kus olid lillad sirelid, andis tema meel kehale kiire hoiatuse: eelmine kord, kui su ümber olid sirelid, läks suureks jamaks, järelikult on tegemist ohtliku asjaga! Üks viis nn peremeest hoiatada on mingi kehaline sümptom, antud juhul siis allergia.
Tundub nagu muinasjutt? Võimalik. Aga meie elu on täis analoogseid juhtumeid, kus kõht hakkab valutama just mingi konkreetse professori eksami eel või pea hakkab lõhkuma isegi mõttest, et peab jälle minema saali, kus eelmine kord tantsides seelik rebenes. Isegi kui see lugu tundub ulmeline, soovitan ma mõttelaiskuse peletamiseks mõtiskleda selle üle, millal sinu krooniline häda endast märku annab. Äkki see on kõikvõimsa meele viis sind millegi eest hoiatada?
Muidugi on olemas ka kolmas reaktsioon stressiolukorrale lisaks “võitle või põgene” võimalusele. Kas oled näinud, mida teeb hiir siis, kui ta ei jõua enam kassi eest ära joosta? Ta viskab pikali, käpad taeva poole – ta kangestub, mängib surnut. Kui tegemist on ära hellitatud toakassiga, vaatab ta imestusega, kuidas mänguasi katki läks, ja kaotab suure tõenäosusega peagi huvi selle vastu. Niipea kui ta on aga selja pööranud, on hiir vupsti teises toa otsas teel oma uru poole.
Tardumine ehk teisisõnu instinktiivne surnu mängimine on ka midagi, mis on ürgne protsess. Mõnel šokeerival hetkel, näiteks õnnetuse puhul või kuuldes kurba teadet, võib inimene ka füüsiliselt tarduda, kuid sageli on see tardumine pigem mingil muul tasandil. Mäletan, et olin kunagi pärast ühte väga valusat hetke oma elus kuu aega nagu udus – käisin koolis ja tööl ning küllap isegi sõpradega väljas, aga mul pole sellest kuust ajast mingit mälestust.
Mõnes mõttes on see keha enda kaitsereaktsioon. Mõni valu on nii suur, et kui ei tekiks tardumust, ei jääks me ellu. Samas on suur oht ka tardunud seisundisse kinni jääda nagu pidevasse stressiseisundissegi. Kindlasti teate mõnd inimest, kes on kinni jäänud leina või mõnda katkiläinud suhtesse. Ühelt poolt on see inimlik, aga kui vaatame laiemalt, siis ega loomariigis pikka aega surnumängimises midagi head ei ole – tuleb järgmine kass ja see ei pruugi enam olla leebe kodukiisu.
Ilmselt on enamik inimesi tuttav olukorraga, kui eksamihirmus läheb kõik meelest ära. Sa oled õppinud ja tead, et sa tead… aga vot meelde ei tule. See on seesama stressisituatsioon: õppejõud pole küll otse su kõri kallal, aga meie keha ei tee vahet, kas rünnak on füüsilise keha pihta, verbaalne või meie enesekindluse pihta – reaktsioon on sama.
Kui verevarustus kandub tagumistesse ja vanematesse ajuosadesse, siis me ei suuda õpitut meenutada, sest kogu keha on kaitses, valmis jooksma ja põgenema. Ilmselt on nii mõnigi meist sel eksamieelsel hetkel suuteline saavutama füüsiliselt suurepärast tulemust. Aga tegelikult on ju vaja meenutada mingit valemit või avada oma loovuse kanal. Mis siis teha?
Kuidas viia end ülimast sümpaatilisest aktivatsioonist parasümpaatilisse? Õige – hingates! Meie keha ei saa kunagi olla tohutus stressis ja rahulikus hingamises ühekorraga. Ma ei väsi seda kordamast. Nii et nähes seda koletut ülemust lähenemas, pole muud kui hinga – rahulikult, pehmelt, teadlikult, aeglaselt. Stressisituatsioon leebub. Naeratus tuleb näole.
Muuseas, saab ka teistpidi: kui me naeratame, joondub meie keha ümber, saades sellest impulsi: naeratus, järelikult on mul hea olla. Proovi, see toimib päriselt ka! Ja ma võin öelda, et kui sa nii kenasti seal omaette naeratad, siis kaob ka ülemusel turtsumise tuju – mida sa ikka turtsud, kui keegi selle peale ei ärritu ja vastu ei hakka, vaid on ikka oma õndsuse mullis. Äkki see ülemus vaatab siis hoopis, et talle ei meeldi sellised säravad alluvad, ja vahetab töökohta?
Üks nipp, kuidas luua heaolu (eriti depressiivsetel hetkedel), on selja sirgu ajamine ja hingamine nii, et avad rinnaku võimalikult palju. Jällegi: sa ei saa olla korraga väga kurb ja samas sirge selja ning avali rindkerega. Kui veel pilk ka ülespoole suunata (masenduses kipume vaatama allapoole), ongi tegelikult käes päris tõhus nipp, kuidas hallil päeval ise oma ellu rõõmu tuua. Pilk üles, selg sirgeks, õlad alla, hingamine korda ja päike tuleb välja!
Autor: Kaia-Kaire Hunt
Allikas: IMELINE SUHTENIPP: ole ise tervik ja sinu juurde jõuab teine tervik
Emotsioonid – kust nad tulevad, kuidas nendega toime tulla ja millal nad muutuvad kahjustavaks?
Varjatud vägi: emotsioonid aitavad mõtetel materialiseeruda
