Kas sedalaadi projekte võib algusest lõpuni läbi viia nii, et kõik osalised tunnevad, et see tõepoolest on neile oluline tegevus ning on hingega asja juures? Kuidas luua õhkkond, mis ei lase ühisel, aga ka isiklikul, energial liialt alla vajuda? Kas see on üldse võimalik? Kuidas kasutada kõige loovamal moel kõigi osaliste tarkust ja elukogemust? Kuidas hoida sära inimeste silmades? Nendele küsimustele annabki draakoniunistamine tõsiseltvõetavad vastused.
Draakoniunistamise on meetodina ellu kutsunud austraallane John Croft, kes põimis kokku põliselanike arusaamad maailma toimimise kohta, tänapäevase teaduse ning inimeste soovid midagi head ja olulist korda saata. Tänaseks on John draakoniunistamist nii praktiseerinud kui õpetanud ligi 20 aastat ja ta on kokku lugenud umbes 7700 edukat projekti, mis on seda meetodit kasutades läbi viidud.
Draakoniunistamise järgi on igas projektis neli faasi – unistamine, planeerimine, teostamine ja tähistamine. Kui planeerimine ja teostamine on tuttavamad, siis unistamine ja tähistamine vajavad selgitamist. Unistamise faasis kutsutakse kõiki osalejaid välja ütlema oma unistusi ühise suure teemaga seoses. Näiteks kui soovitakse rajada uut kooli, siis kirjeldab iga inimene kõige suuremaid unistusi, mis tal sellega seoses on. Unistuste ring kestab nii kaua, kui on unistusi ja võib võtta tunde kui mitte mitu päeva. Seejärel luuakse ühine unistus, mis sisaldab kõiki isiklikke unistusi. See tekitab ‘meie’ ühise unistuse, mille taga on kogu ringi jõud.
Projekti lõpus toimuv tähistamise faas ei tähenda ainult pidu, kuigi ka see on teretulnud, vaid eelkõige toimunu nö läbiseedimist, mõtestamist, sisulise tagasiside andmist teineteisele ja kindlasti tänamist. Kõigest sellest jääb tavaelu projektide puhul tihti vajaka, mis tekitab pettumust, läbitöötamata tundeid ja pikemas perspektiivis isegi läbipõlemist. Draakoniunistamise üks juhtlauseid on, et kui projekti tegemine ei ole mõnus ja lõbus, siis pole tegu jätkusuutliku projektiga. Mõnus ja lõbus ei välista samal ajal mitte kuidagi fookuse hoidmist ja tugevat pingutust perioodidel, mil seda vaja on. Kujutame ette talgutöid, mis kohati on rasked tööd, aga mida tehaksegi ühiselt mõnuga ja lauldes.
Draakoniunistamises rakendatakse ka konkreetseid võtteid nagu jutusaua ring, et kõik saaksid võrdselt panustada, ahhaa-hetkede märkamist ja tähistamist, kuna just sellised taipamised aitavad kogu projekti parimal võimalikul kursil hoida. Eelarve koostamist, mis muidu on üpris pikaldane ja tüütu protsess, tehakse kiirelt ja rütmiliselt üheskoos – kõlab uskumatult, aga seda peabki ise kogema. Õpitakse päriselt kuulama ja päriselt rääkima – nii vahetatakse tõeliselt olulist informatsiooni, mis tavaliselt kipub nö ridade vahele jääma. Tutvutakse mängudega, kus kõik võidavad ja mis on meie kultuurile veel pisut harjumatud.
Ja lõppeks, miks ja kes on see draakon, kes unistab? Äkki oled sina ise see draakon või on sinu unistus uinuv draakon, kes ärgates tõeliselt vägevaks ja transformeerivaks jõuks muutub? Kõik algab julgusest oma unistust kõigepealt iseendale tunnistada ja siis seda vähemalt ühe inimesega jagada. Kuna draakoneid pole arguses keegi kahtlustanud, siis võib öelda, et draakoniunistamine aitab äratada sinu sisemist väge ning seda teistega jagades suuri ja väikeseid asju ühiselt mõnuga ellu viia.
Autor: Toomas Trapido
Lisainfo südasuvise Lõuna-Eestis toimuva kursuse kohta on leitav SIIT.
