Wilhelm Reich otsis “täiuslikke” emasid, et luua algus heale uuele elule. Mõnes mõttes on see loogiline, kuid samas on see naiivne ootus, ja nagu me teame, täiuslikkust tegelikus maailmas ei eksisteeri. Ka iga naine on just täpselt seal oma arengu, probleemide ja mustritega, kus ta parasjagu on ja ainult sealt saab ta edasi liikuda. Tema minevikukogemused ja traumad ei ole kunagi tervenemise takistuseks – Eva uskus, et igat inimest tuleb võtta kui terviklikku hinge ja aktsepteerida seda, kes ta on – panemata talle liigseid ootuseid ja soovimata teha temast üliinimest.
Wilhelm Reich ei olnud oma tütre töödega sugugi alati päri. Ta tavatses öelda: “Kui oksake on varakult kõverdunud, siis ei saa see kunagi korda (sirgeks). Kui protoplasma ei sädele (üsna tuntud tsitaat), siis oled sa igaveseks kadunud.” Eva vastupidiselt nägi, et pehme puudutus või puudutusega tervendamine võib juba minutitega kaasa tuua erilised muutused ja ükskõik millisel elu hetkel on võimalik vanu turviseid lahustada.
Oma töid arendades avastas Eva, et ka täiskasvanute sisemises struktuuris peitub “pisike beebi” ning ka kivist kõvem mees reageerib liblikapuudutusele. Selleks, et lagundada turviseid, psühholoogilisi kaitserüüsid, on vaja alustade leebelt, vaja on naasta oma imikuea tunnetesse. Ja see on eriti oluline naiste puhul, kes on lapseootel või plaanivad lapsi – selleks, et raseduse kandmine ja sünnitamine oleks pehme ja turvaline.
Eva lõi oma tehnika reisides ringi üle ilma ja uuris kohti, kus naistel oli sünnitus lihtne ja kiire.
Eva on seda kirjeldanud nii: Millises maailma paigas on sünnitamine lihtne? Kariibi mere saartel kuulsin ma, et tund kestvad sünnitused olid tavalised, isegi esmasünnitajail. Ning mul on paras hulk tõendeid, et kui su enda sünnikogemus oli kerge, siis on sul ka kergem sünnitada. Seega oleks hea, kui naised saaksid oma emadelt küsida: “Kuidas minu omaga oli?”, sest see hakkab neid alateadlikult mõjutama, kuidas nad end [oma lapse sünni ajal] hoidma hakkavad.
Ma sattusin selle juurde aastaid tagasi 1950-ndail Harlemi haiglas, kus ma pediaatrilises residentuuris rõõmsalt aega veetsin. Läksin sünnituspalatisse ja seal olid need naised Haiitilt, Harlemist ja ka mõned Kariibidelt, kes laulsid sünnituse ajal. Ja mida valjemini nad laulsid, seda kiiremini sünnitus toimus, “Oh, Looja, Looja, Halleluuja!” Ja nad sünnitasidki. Ja sellest oli abi.
Seega vokaliseerimine ja avatud kõripiirkond aitavad sünnitusprotsessile kaasa. Ja meil tuleb aru saada, et see, mida kutsutakse orgasmirefleksiks peab olema valla, et sünnitus on… aahhh … avanemine ülevalt allapoole. Ja kui naine on krampis, sest tal tunneb seksuaalsuse tõttu süüd või hirmu või on teda karistatud, kui ta oma genitaale puudutas vms., siis tõmbab ta oma vaagnapõhja krampi ja surub vaagna tahapoole ning see hoiab sünnitust tagasi. Ja nii ma siis kõndisin seal residendina ringi ja rääkisin neile: “Ok! Aahh! Aahh! Laula! Laula küljeli lamades. Ahh! Ahh! Liiguta oma vaagen end ette painutades ettepoole.” Ning vaata ja imesta. Vups! Vups! Beebid tulid kohemaid. Ja see on tõestisündinud lugu.”
Sünnitust võivad takistada pinged, aga Eva Reichi arvates on töö naiste emotsioonidega üpriski lihtne – see on lühiajaline ja ei nõua palju. Ainuke, mida me peaksime vältima, on liiga jäik teaduslikkust. Selle asemel peame küsima: mis on see, mis selle naise pingesse ajab? See on leebe bioenergeetika peamine fookus.
Leebe bioenergeetika püüab mõista naise alateadlikku vajadust tolle bloki järele. Tal on alati mingi väga hea põhjus selleks, miks ta just mõnes punktis peatub (kas sünnituse ajal või teraapiaprotsessis) – sest alateadlikult me teame – kui ta liigselt avaneb, siis on ta liiga haavatav.
Leebe bioenergeetika mõte ei ole ei survestada ei hingamist ega häälitsusi. Leebe bioenergeetika protsessis ei provotseerita ja ennekõike – ei tehta haiget. Eesmärk on mõista, kus hingamine või hääl takerduvad ning siis õppida avanema nii, et hingamine liiguks läbi kogu keha. Enamasti jääb see takerduma diafragmasse, vahel ka kõripiirkonda. Emotsioonid, aistingud või mälestused võivad neis takerdumiskohtades ilmestuda. Eesmärk on avardumine ilma hirmuta – seda nii sünnituse füüsilises protsessis kui ülekantult ka teistes protsessides elus.
Eva Reich leidis, et vaadata tuleb iga naise spetsiifilist turvisemehhanismi. See tähendab, et me vaatame seda, kuidas ta pingesse tõmbub, kui ta jõuab selle “nüüd aitab” punktini, mis ütleb “Ma rohkem ei taha.” Ja igal inimesel on selle tegemiseks oma viis – mõni hoiab hinge kinni; mõni eraldub korraga ja tema pilk muutub kaugeks; mõni sulgub enesesse, muutub seesmiselt jahedaks ja tõmbub endasse. Mida iganes ta teeb, ütleb leebe bioenergeetika terapeut midagi taolist: “Kuule, kullake, sa teed seda juba praegu, pingest, kui ma sinuga töötan ja ma arvan, et sa teed seda ka sünnituse ajal, siis kui sünnitus raskeks kisub. Seega proovime osa sellest harjumusest ära lahustada. Sellel on sinu elus olemiseks oma hea põhjus, kuid meil tuleb nüüd üles leida, kust see pärineb, kui me vähegi suudame, sest selle pinge hoiakud hakkavad sünnituse ajal uuesti esile kerkima.” Kas pole turvaline, leebe, samas tõhus ja igakülgselt toetav?
Soovimatu raseduse tunnetega tegelemise teraapiaprotsessi lugu (dr Eva Reich)
See oli ilmselgelt soovimatu rasedus. Sellel emakal “ei õnnestunud õilmitseda”. See oli külm ja vähese eluenergiaga. Ta ei tundnud selle beebiga mingit ühendust. Me olime teel katastroofi suunas, suhte poole, milles on elukestev tõrge soovimatust rasestumisest. Ja ma tegin temaga veidi hingamistööd ja me rääkisime tema vastumeelsusest selle olukorra suhtes ja tema vihast arsti vastu, kes oli vasektoomia teinud ning vabastasime veidi tundeid. Ja siis, nagu alati pärast osade tunnete vabastamist, teen ma ilmestunud materjali põhjal gestalt-dialoogi. Ning siis tegeleme selle materjali sisuga: “Miks sa vihane oled?” (Vahel ma isegi ei räägi sel ajal, kui viha välja tulemas on.) “Aseta oma käed siia emakale. Kas seal on keegi? Kas sa saad beebiga rääkida?” Ja ta rääkis oma lapsele: “Kuule, ma tegelikult ei tahtnud sind. Miks sa tulid? Sellest tuleb täielik katastroof.” Ja siis ma ütlesid: “Olgu, aga mida beebi tahab öelda?” Pea meeles, et ta on juba mõningaid emotsioone vabastanud ja üsnagi avatud. Ja beebi ütleb: “Armasta mind.” Ja ta purskas nutma ning tema emakas läks kuumaks. Tema energia voolas sellest otse läbi ja ta avardus. Ja tal tekkis selle lootega suhe. Ja sellest hetkest alates kulges kõik hästi.
Dr Eva Reichi mõtted on kogunud ja kirja pannud Richard Overly ja Kaia-Kaire Hunt, tõlkimisega on aidanud Elbe Kuldmäe.
Unikaalne Dr Eva Reichi leebe bioenergeetika meetodite koolitus viljastumise, raseduse ja sünni toetuseks toimub 11.-14. aprillini Tallinnas, Eva Reichi õpilase Richard Overly ja tema õpilase Ilze Janukovskaga. Täpsema info leiab SIIT.
