Praegusel ajal toetab riik profülaktilist ennetavat meditsiini väga vähe. Ainuke võimalus, et midagi muutuks, seisneb ehk selles, et iga inimene ise midagi enda heaks ette võtab. Enda eest hoolitsemise üks olulisemaid alussambaid on toitumine.
Sobiva toitumise filosoofia on oma olemuselt väga ebaselge. Ilmub tohutult kirjandust, artikleid, lehekülgede kaupa räägitakse toitumisest ja kõikjal näeme kasutatavat sõna “tervislik toitumine”. Minul on aga seetõttu tekkinud küsimus – miks me nii tihti seda sõna kasutame, kui me isegi täpselt ei tea, mis see tervislik toitumine on?
Oma loengutes esitan ma sageli küsimuse: kui näiteks mina tahan tervislikult toituda, siis kes mind aitab; kes ütleb, mis on tervislik toit? Vastused on peaaegu igas auditooriumis, olenemata kuulajaskonna haridusest ja taustast, sarnased: toit peab olema tasakaalustatud, soovitatavalt mahetoit, ilmselgelt puhas. Aga mitte keegi ei oska konkreetselt vastata: KUIDAS tervislik toitumine siiski täpselt käib? Mida ja millal ning kui palju süüa? Selle täpsustava küsimuse juures hakatakse käsi laiutama. Kui konkreetselt hakata otsima ja vaatama, mis on tervislik toit, siis tegelikult leidub väga vähe konkreetseid ettepanekuid, mida tervisliku toitumise all silmas peetakse.
Mind üllatab, et inimesed laskuvad banaalsete soovitusteni: kui tahate tervislikult toituda, peab külmkapis olema viis rohelist asja. Mõte on ju hea, aga süüvime nüüd asjasse rohkem. Kui need viis asja on kasvanud mullas, kus on palju nitraate; kui ostan selle kauba supermarketist, teadmata, kes on selle kasvatanud – kus ja millistes tingimustes –, siis lükkab see ju ümber tõsiasja, et iga roheline asi on kohe ka tervislik! Loomulikult oleks siis hea valida mahetoitu, aga praegu on olukord paraku selline, et suurem osa inimestest lihtsalt ei saa seda endale lubada. Kas pole absurdne, et isegi iga päev tööl käies ja raha teenides ei saa me endale lubada täisväärtuslikku ja puhast toitu?
Sama on ka lihatoitudega. Kui mõni ettevõte tuleb välja mõne uue liha- või kalatootega, kus on kirjas, et see on väga tervislik vorst või sink, sest seal on näiteks vähem rasva, siis sageli jääb kõrvale peamine küsimus: kui palju on seal lisaaineid? Tekib paratamatult taas küsimus, kas see ikka on tervislik.
Mis tervislikust toitumisest me Lääne ühiskonnas räägime, kui krooniliste haiguste hulk kogu aeg kasvab? Kuidas saab olla nii, et räägime igal pool tervislikust toitumisest, aga inimesed ei ole terved? Oponendid ütlevad, et seoses eluea pikenemisega tekivad ka kroonilised haigused. Aga elukvaliteet, küsin ma seepeale, kas pikeneva elueaga ei peaks kaasas käima ka täisväärtuslik elu kuni kõrge vanuseni?
Olen küsinud, kus on uuringud, mis näitavad, et kui ma 10–15 aastat söön iga päev E-ainetega toite, siis minuga ei juhtu midagi halba? Selliseid uuringuid ju ei ole!
Olen endamisi jõudnud sellisele järeldusele, et ma ei ole sugugi nõus praegu kehtiva tervisliku toitumise definitsiooniga. Ma arvan, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et tervisliku toidu osakaal meie toidulaual kasvab, on sõnapaar “tervislik toitumine” omadega pigem pankrotis. Seega leian ma, et palju õigem oleks ehk rääkida “õigest toitumisest” – see pole veel äraleierdatud ja väärkasutatud mõiste.
Austatud lugeja, ma olen sellele teemale pühendanud väga palju oma aega ja energiat. Seepärast otsustasin lähemalt kirjeldada, mida mõtlen mina õige toitumise all. See minu arvamus aga ei pretendeeri sugugi viimasele tõele. Olen selle valdkonnaga seoses skeptikute seltskonnalt palju nahutada saanud. Olen alati mõelnud, et igal inimesel on õigus kuulda erinevaid arvamusi, et lõpuks ise otsustada, keda usaldada, keda mitte. Nii soovitaksin ma skeptilistel oponentidel suunata endagi energia selles suunas, et välja selgitada, mis on tervislik toitumine nende meelest. Võibolla aitavad siis nemadki tõe väljaselgitamise protsessile kaasa.
Kuidas siis tervislikult elada? Infomüra on ju tänapäeval väga palju. Üks võimalus end teemaga kurssi viia on püüda lugeda kõikvõimalikku teavet, olla infovälja sees, aga see on keeruline. Näiteks ühelt poolt loed, et kohv tõstab vererõhku, aga teisalt jälle, et hoiab ära vähki. Mida peab inimene siis tegema? Lõpuks ta lööbki käega, läheb supermarketisse, ajab näost sisse burgereid või midagi muud ebakvaliteetset, ei mõtle oma tervisele ja elab seni tervena, kuni seda aega on antud. Ja kui midagi juhtub, hakkab remontima, õigemini viib end remonti – teisisõnu läheb arsti juurde ja ütleb: tehke mind terveks.
Teine lahenduskäik on teha senise elustiili mõistes 180-kraadine pööre – hakata mõtlema, mida ma söön ja kuidas ma elan. Paljud lähevadki linnast ära, hakkavad ise toitu kasvatama. Näiteks mina olen oma elukvaliteeti kõvasti parandanud just seeläbi, et kõik juur- ja köögiviljad ning marjad on enda omad, enda kasvatatud, enda korjatud.
Kolmas võimalus on elada küll linnas, aga tunda huvi ja mõtelda, kuidas ennast ise aidata. Sellest ma nüüd rääkida tahangi, kuidas linnas elades tervislikult hakkama saada ja tervislikult toituda. Või kuidas saada hakkama ka maal, kui endal köögiviljade kasvatamise võimalused puuduvad.
Müüdid toitumises
Sageli räägitakse, et rafineeritud toiduained – jahu, suhkur, õlid – on kasulikud, sest nad on puhtad. Tegelikult on asi hoopis vastupidine! Kummaline küll, aga igapäevast toitu puudutavas teabes leidub tohutult palju lausa müütidena mõjuvaid kinnistunud väärarusaamu.
Mida valgem jahu, seda parem?
Huvitav on see, et II maailmasõja ajal südame-veresoonkonnahaigused Inglismaal vähenesid. Selgus ka põhjus, miks: sõja ajal oli leib tehtud rafineerimata rukkijahust. Huvitav, miks on rafineeritud õli või jahu hind nii kõrge – need on ju tooted, kus pole enam mingeid kasulikke aineid! Kui võtame rafineerimata jahu, on seal väga palju häid vitamiine, näiteks B-grupi vitamiinid. Sama on ka suhkru ja õliga – rafineeritud toodetest on kadunud suurem osa meile hea ja kasulik. Nii leidusidki selles II maailmasõja aegses Inglismaal kasutatavas rukkijahus just kõik need B-grupi vitamiinid, mis aitasid kaasa tõsiasjale, et südame-veresoonkonna haigusi oli sõja ajal palju vähem kui enne sõda. Küllap aitasid sellisele protsessile kaasa mõned teisedki faktorid, kuid arvatakse, et peamine põhjus oli siiski rafineerimata rukkijahu kvaliteedis.
Munas on liiga palju kolesterooli?
Muna ei ole kindlasti mitte kahjulik toiduaine. Jah, munas on kolesterooli, kuid keegi ei söö ju hommikust õhtuni ainult mune! Normaalselt mõned korrad nädalas muna süüa ei tee kuidagi halba.
Suhkruasendajad on paremad kui suhkur?
On üks suur müüt, et suhkruasendaja ei ole kahjulik. Võimalik, et see on üks põhjus, millega soodustame diabeedi plahvatuslikku levikut. Täna on tegelikult suur küsimärk, kuidas suhkruasendajad organismi mõjutavad. Igal juhul olen mina seda meelt, et kõikides söögikohtades peaksid olema suhkruasendajad laualt kadunud, rääkimata kodudest.
Kala- ja lihatooted on meile alati kasulikud?
On avalikult teada info, et kala-, linnu- ja lihatööstuses kasutatakse väga palju antibiootikume ja hormoone. Kui vaatleme linnu-, kala-, loomakasvatust kui äri, siis on see muidugi õigustatud – nii saab rohkem piima ja liha, kalad on suuremad jne. Aga vaatleme nüüd teiselt poolt: kas see on ka meie tervisele kasulik? Ere näide on Norra lõhekasvatused, mille tooteid kohalikud ise üldse ei söö, sest kaladele manustatakse nii palju ravimeid, värvaineid ja kasvu toetavaid aineid. Selline toit ei ole enam kellelegi tervislik.
Allikas: Adik Levin “Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele”
