Susan (nimed muudetud) ostis oma kuueaastasele pojale Johnile iPadi, kui poiss õppis veel esimeses klassis. “Mõtlesin, et miks mitte lasta tal sellega pisut varem alustada,” ütles naine mulle ühe teraapiasessiooni ajal. Johni kool oli hakanud tahvelarvuteid kasutama üha nooremate laste õpetamisel ning poisi tehnoloogiaõpetaja oli ülistanud iPadide kasulikkust hariduse valdkonnas, seega tahtis ka Susan anda endast parima oma pruunipäise poisi heaks, kes armastas lugeda ja pesapalli mängida.
Alustuseks lubas ema Johnil mängida iPadil erinevad hariduslikke mänge. Ühel hetkel avastas poiss mängu nimega Minecraft, mis oli tehnoloogiaõpetaja kinnitusel “täpselt nagu elektrooniline Lego”. Susan mäletas, kui lõbus oli temal lapsena olnud nende plastmassist klotsidega mängida ja asju ehitada, ning lasigi oma pojal pärastlõunad Minecrafti seltsis veeta.
Esialgu oli Susan tulemustega üpris rahul. John oli näiliselt haaratud loomingulisest mängust iga kord, kui ta oli ametis Minecrafti kuubikumaailma avastamisega. Naine küll täheldas, et see ei meenutanud eriti neid Legosid, mida ta oma lapsepõlvest mäletas – vähemasti ei olnud ta pidanud Legodega mängides tapma loomi ja leidma haruldasi mineraale selleks, et elus püsida ja järgmisele tasemele jõuda. Kuid Johnile näis see mäng tõeliselt meeldivat ning lapse koolis tegutses isegi Minecraftile pühendatud klubi, nii et kui halb see ikka olla sai?
Kõigest hoolimata ei saanud Susan eitada seda, et oli hakanud Johnis muutusi nägema. Poiss keskendus mängule üha rohkem ja rohkem ning kaotas huvi pesapalli ja lugemise vastu, keeldudes lisaks ka kodus majapidamistöödele kaasa aitamast. Mõnel hommikul ütles ta ärgates emale, et oli unes näinud kuubikutest moodustatud kujundeid.
Kuigi see valmistas Susanile pisut muret, pani ta selle vaid poisi aktiivse kujutlusvõime väljendamise arvele. Kui Johni käitumine aga paranemise märke ei näidanud, püüdis Susan temalt mängu ära võtta, mispeale poiss häälekalt pahuraks muutus. Tema raevuhood olid nii tugevad, et ema andis järele, põhjendades otsust korduvalt endale sellega, et mäng on “hariduslik”.
Kuid ühel õhtul mõistis ta, et miski on tõsiselt valesti.
“Läksin tema tuppa, et talle korraks pilk peale heita. Eeldasin, et ta magab juba – aga nägin tõeliselt hirmutavat pilti…”
Susan leidis eest Johni, kes istus oma voodis ja vahtis suurte punaste silmadega tühjusesse, iPadi helendav ekraan tema kõrval voodis. Ta oli otsekui mingis transis. Susan sattus tõelisse paanikasse ning oli sunnitud poissi mitu korda raputama, enne kui ta viimaks elavnes. Ema oli vapustatud, sest ei suutnud mõista, kuidas tema terve ja rõõmus poeg oli mängust niivõrd suures sõltuvuses, et lausa sellisesse katatoonilisse seisundisse sattus.
Tehnoloogiasse suhtuvad kõige ettevaatlikumalt just need lapsevanemad, kes töötavad veebidisainerite ja tehnoloogidena – ja hea põhjusega. Steve Jobs kasutas teadupärast laste kasvatamisel ainult väga lihtsat tehnoloogiat. Silicon Valleys töötavad tehnoloogiafirmade juhid ja insenerid panevad oma lapsed õppima Waldorfi koolidesse, kus tehnoloogiat suuresti ei kasutata. Google’i asutajad Sergei Brin ja Larry Page õppisid samuti tehnoloogiat vältivates Montessori koolides, nagu ka Amazoni looja Jeff Bezos ja Wikipedia asutaja Jimmy Wales.
Paljud vanemad mõistavad intuitiivselt, et pidevalt helendava ekraani ees istumisel on lastele negatiivne mõju. Näeme laste agressiivseid tujutsemishooge, kui seadeldised neilt ära võtta, ning tähelepanuvõime pidetust, kui lapsed ei saa pidevalt stimulatsiooni oma ülierutavatelt seadeldistelt. Veelgi hullem on see, et lapsed vaevlevad näiliselt igavuse, apaatia ja huvipuuduse all, kui nad just parajasti mõne elektroonilise seadmega ei tegele.
Kuid asjalood on veelgi hullemad, kui arvata võime.
Nüüd teame, et kõik need iPadid, nutitelefonid ja Xboxid on digitaalsete uimastite vormid. Hiljutised ajupiltide teemal tehtud uuringud näitavad, et sellised seadeldised mõjutavad eesajukoort – mis kontrollib tegevuste organiseerimist, sealhulgas ka mõtete koordineerimist – täpselt samal moel nagu kokaiin. Tehnoloogia on niivõrd ülierutav, et tõstab dopamiinitaset – sõltuvusega kõige tihedamalt seotud neuromediaatorit – sama palju kui seks.
UCLA ülikooli neuroteaduse osakonna juht dr Peter Whybrow nimetabki just selle sõltuvust tekitava mõju pärast ekraane “elektrooniliseks kokaiiniks” ning Hiina teadurid kutsuvad ekraane “digitaalseks heroiiniks”. Pentagonis ja Ühendriikide mereväes sõltuvusuuringute korraldamisega tegelev dr Andrew Doan, kes on uurinud ka arvutimängudega seotud sõltuvust, nimetab arvutimänge ja ekraanitehnoloogiaid “digitaalseks pharmakeia‘ks” (kreeka keeles “uimasti”).
Ja nii ongi – Minecrafti mängiv laps käitub samamoodi nagu uimasteid võttev laps. Pole ime, et meil on raske lapsi ekraanidest eemale kiskuda ning et meie võsukesed muutuvad ärritunuks, kui keegi segab neid ekraanile pühendumast. Lisaks näitavad sajad kliinilised uuringud, et ekraanid suurendavad depressiooni, ängistust ja vaenulikkust ning võivad isegi viia hullumisega sarnase tulemuseni, kui arvutimängur peaks reaalsustaju kaotama.
Olen viimase 15 aasta jooksul oma kliinilise töö käigus enam kui tuhandet teismelist uurides avastanud, et vanasõna “parem karta kui kahetseda” peab eriti paika siis, kui asi puudutab sõltuvust tehnoloogiast. Kui laps on juba ületanud selle piiri ja astunud tõelise tehnoloogiasõltuvuse rüppe, võib osutuda väga keerukaks teda sellest ravida. Tegelikult on mul kohati olnud lihtsam ravida heroiini- ja metamfetamiinisõltlasi kui arvutimängude maailma uppunud mängureid või Facebookis elavaid sotsiaalmeediasõltlasi.
2013. aastal Ameerika lastearstide ühenduse AAP avaldatud aruande kohaselt veedavad 8-10-aastased lapsed iga päev 8 tundi erinevate digitaalse meedia väljundite seltsis, samas kui teismelised veedavad ekraanide ees keskmiselt 11 tundi. Kolmandik lapsi kasutavad tahvelarvuteid või nutitelefone juba enne rääkima õppimist. Dr Kimberly Youngi käsiraamat internetisõltuvuse teemal väidab lausa, et Ühendriikides kannatavad 18% ülikooliealistest internetikasutajatest tehnoloogiasõltuvuse all.
Kui inimene ületab selle täismõõdulise sõltuvuse piiri – kas siis uimastite, digiseadmete või millegi muuga -, siis tuleb ta neist võõrutada, enne kui mingil muul teraapial on üldse võimalik tõhusat mõju avaldada. Tehnoloogia puhul tähendab see täielikult digiseadmetest eraldumist – ei mingeid arvuteid, nutitelefone ega tahvelarvuteid. Ekstreemne digitaalne võõrutamine kõrvaldab elust isegi televisiooni. Võõrutuseks ettenähtud aeg on neli kuni kuus nädalat, sest selle aja jooksul suudab ülierutatud närvisüsteem tavaliselt end taaskäivitada. See aga pole sugugi lihtne ettevõtmine tänapäeva ühiskonnas, kus tehnoloogiat on nii palju, et ekraane leidub kõikjal. Inimene suudab tahtmise korral vältida uimasteid või alkoholi, aga tehnoloogiasõltuvuse puhul on digitaalsed kiusatused iga nurga peal.
Kuidas siis takistada oma lastel seda piiri ületamast? Seda polegi lihtne teha.
Tähtsaim on takistada oma 4-, 5- või 8-aastasel lapsel üleüldse ekraanidest sõltuvusse sattumast. See tähendab, et Minecrafti asemel paku talle Legosid, iPadi asemel raamatuid ning teleka vaatamise asemel loodust ja sporti. Kui vaja, siis nõua ka oma lapse koolilt, et see ei annaks su lapsele tahvelarvutit või Chromebooki enne, kui laps on vähemalt 10-aastane (mõned soovitavad oodata 12-aastaseks saamiseni).
Vestle oma lapsega ausalt ja avatult sellest, miks sa tema ligipääsu ekraanile takistad. Söö oma lapsega koos õhtust nii, et laua ääres pole ühtegi elektroonilist seadeldist – täpselt nagu Steve Jobsil oli tavaks oma lastega tehnoloogiavabalt õhtust süüa. Ära lange “hajameelse lapsevanema sündroomi” ohvriks – sotsiaalse õppimise teooriast on teada, et lastele meeldib teisi jäljendada.
Kui ma vestlen oma 9-aastaste kaksikutest poistega, räägin nendega ausalt sellest, miks ma ei taha neile tahvelarvuteid muretseda või arvutimänge mängida lasta. Selgitan neile, et mõnele lapsele meeldib oma seadeldistega mängida niivõrd, et neil on raske mängimist lõpetada või oma mänguaega piirata. Olen aidanud oma poegadel mõista, et kui nad lasevad end liialt haarata ekraanidest ja Minecraftist, nii nagu mõned nende sõbrad seda on teinud, siis võivad nende teised eluvaldkonnad kannatada: nad ei taha ehk enam eriti pesapalli mängida või raamatuid lugeda, nad huvituvad vähem teadusest ja loodusprojektidest ning kaugenevad oma sõpradest päris maailmas. Imetabasel kombel ei vajagi nad palju veenmist, sest on omast käest näinud neid muutusi, mis on leidnud aset mõnedes nende mängukaaslastes liigse ekraani taga veedetud aja tagajärjena.
Arengupsühholoogid mõistavad, et lapse terve areng nõuab ka sotsiaalset suhtlust, loomingulist mängu, kujutlusvõime kasutamist ning kokkupuudet tõelise maailma ja loodusega. Ekraanide paeluv ja sõltuvust tekitav maailm aga paraku pärsib ja pidurdab neid arenguprotsesse.
Teame ka seda, et lastel on kombeks põgeneda sõltuvuse rüppe siis, kui nad tunnevad end üksikuna, teistest eraldatuna, sihituna või lihtsalt igavlevad. Sageli on lahenduseks see, kui aidata lastel luua ühendus tähendusrikaste elukogemustega ning lihast ja luust inimestega. Loominguliste tegevustega hõivatud laps, kellel on tugevad sidemed oma perega, ei põgene suure tõenäosusega digitaalsesse fantaasiamaailma. Kuid isegi siis, kui lapsele pakutakse parimat ja suurima armastusega tuge, võib ta selle võltsmaailma küüsi langeda, kui ta on hüpnootiliste ekraanidega kokku puutunud ning kogenud nende sõltuvust tekitavat mõju. Igal kümnendal inimesel on ju teadupärast suur soodumus sõltuvushäire tekkimiseks.
Minu klient Susan võttis lõpuks Johnilt tahvelarvuti ära, aga lapse taastumistee oli ränk võitlus, mille käigus tuli ette palju katsumusi ja tagasilööke.
Täna, neli aastat hiljem, läheb Johnil tänu teiste suurele toele ja julgustusele palju paremini. Ta on õppinud kasutama sülearvutit palju tervemal viisil ning leidnud elus taas teatud tasakaalu: ta mängib pesapallimeeskonnas ning tal on keskkoolis mitu head sõpra. Kuid tema ema on endiselt valvas ning jälgib Johni tehnoloogiakasutust aktiivselt, sest sarnaselt iga teise sõltuvusega võib mõnel nõrkushetkel poissi tabada tagasilangus. Selle vastukaaluks on poisile pakutud terveid viise enda väljendamiseks, tal on oma toas arvuti kasutamine keelatud ning iga päev istutakse laua taha õhtust sööma ilma tehnoloogiata.
Autor: dr Nicholas Kardaras
Allikas: Nutiseadmete pidev kasutamine viib aju mandumiseni
Ajuteadlase Jaan Aru viis soovitust nutinarkomaaniast vabanemiseks
Tehnoloogia mõju meie arengule ehk miks Steve Jobs oma lastele iPad-i kasutamise keelas?
