Depressiooni tekkepõhjuseks on emotsioonidega manipuleerimine ja nende allasurumine

Meie kehas vallandub biokeemiline reaktsioon, mis muudab meie füüsilist toonust ja kehakeemiat. Iga emotsioon, kui seda ei takistata, voolab oma loomulikul rahulikul moel oma rada: tekib, muutub sügavamaks, intensiivistub veelgi, valgub laiali, hajub ja liigub läbi keha, kuni lahtub lõplikult ja seejärel tekib jälle uus tunne.

Emotsioonid iseenesest ei kujuta endast probleemi. Nagu Brandon Bays armastab öelda: “Emotsioonid tulevad ja lähevad. Kui sa neid ei puuduta, siis põlevad nad ise puhtalt tuhaks.” See tähendab, et kui laseme enda emotsioonidel pinnale tõusta, tunnetame neid julgelt, ilma nendega manipuleerimata ja neile lugusid või tähendusi lisamata, liiguvad need meist puhtalt, jälgi jätmata läbi. Meie põhiline probleem seisneb selles, et oleme unustanud, kuidas oma loomulikud tuded läbi tunda ja lasta neil sama loomulikult ka lahtuda. Oleme unustanud, kuidas lasta tunnetel olla. Eelistame neid alla suruda, blokeerida, uinutada või nende eest põgeneda või nende vastu võidelda – manipuleerime oma emotsioonidega, kuna tahame neid vältida, juhtida või kontrolli all hoida. Teeme mida iganes, peaasi, et ei peaks neid tundma.

Sadade, tuhandete, isegi miljonite aastate jooksul on inimese aju arendanud välja mõningad hämmastavad võimed. Ohu korral on meie aju programmeeritud automaatselt reageerima kas “võitle, tardu või põgene” reaktsiooniga. Nagu paljude teiste loomade puhul, nii aitavad need sissekodeeritud refleksid ka meil koheselt reageerida ohuolukorrale, suurendades meie ellujäämisvõimalusi; me kas siis võitleme, teeskleme surnut või jookseme ära. Need reaktsioonid iseenesest ei ole probleemi põhjuseks. Kuid inimesed on (erinevalt teistest loomadest) välja arendanud emotsioonide kontrollimise meetodid ja need juba kipuvad meile probleeme tekitama. Meil on välja kujunenud arvamus, et tänu mõtlemisele ja arutelmisele saame oma tahtega muuta enda emotsionaalseid reaktsioone.

Meie esivanemad avastasid, kuidas hirmu alla surudes ja eirates on võimalik efektiivsemalt jahti pidada; nad õppisid alla suruma või alla neelama ka oma viha, et vältida hõimu dominantsemate liikmete rünnakuid nende vastu. Nad õppisid ületama valu ja kannatust, alla suruma nõrkust ja haavatavust, muutusid tuimaks, sest see aitas neil hõimus kergemini elada ning tagas ka turva-lisuse.

Ajapikku õppisid inimesed muutma, teisendama või alla suruma igat emotsionaalset reaktsiooni, mis võis neid ohtu seada või põhjustada sotsiaalset ebamugavust. Avastasime näiteks, et kui meid solvatakse, võime selle ümber nimetada huumoriks ja käsitleda meile põhjustatud valu väikese naljana. Või et kui keegi meile ära ütleb, siis saab seda tõlgendada millegi ebaolulisena või tema rumalusena; ja et oma alandustunnet saab teisendada ükskõiksuseks, mis on juba märgatavalt mugavam tunne. Arendasime välja võime oma tunnetega manipuleerida ja neid vähemalt ajutiselt kontrolli all hoida. Ja selles võimes peitubki meie liigi edu võti, aga samas ka emotsionaalne allakäik, sest emotsionaalsel manipuleerimisel on alati omad tagajärjed – minu kogemuste põhjal põhjustabki just see depressiooni.

Emotsionaalne väljalülitumine – miks ja kuidas?

Nagu juba mainisin, on enamiku loomade aju ja neuroloogia üles ehitatud nii, et neil oleks võimalik vältida ohtu ja ähvardavaid olukordi. Mitmetel kõrgematel eluvormidel, nagu ka inimesel, on instinktiivsed funktsioonid, mis automaatselt panevad neid vältima valu ja otsima naudinguid. Kuid inimestel on veel üks eriliselt haruldane võime. Kuna meil on nii hästi välja arenenud mõtlemisvõime, siis rakendame ratsionaalsust ka oma emtsionaalsete kogemuste puhul, et “intelligentselt” välja arvestada, mida me tahame ja kuidas seda siis saada. Rakendame seda sorti analüüsi instinktiivselt ka oma emotsionaalses elus. Tajume, et iga emotsioon põhjustab teatava reaktsiooni meie kehas, ja et mõningad neist on nauditavad ja pakuvad rõõmu – nagu enesekindlus, võimutunne, tunne, et oled väärtuslik, kompetentne, imetletud, armastatud, suudad kõike kontrollida; mõned aga tekitavad ebamugavust või valu – enda tajumine nõrga, haavatava või väärtusetuna; tunne, et meid ei armastata, ebakindlustunne, häbi, alandustunne või hirm. Ja loomulikult otsimeme kõigi endale võimalike vahenditega rohkem naudingut ja püüame vältida valu.

Me rakendame kestvalt oma oskusi oma emotsioonidega manipuleerida, vältimaks seda, mida peame valusaks või ebamugavaks, ja püüdleme selle poole, mis pakub naudingut. Oleme õppinud oma tundeid alla suruma, varjama, peitma ja muutma. Nii metafoorses kui ka sõna otseses mõttes jookseme minema oma hirmude ja emotsioonide eest, kõige eest, mida kardame. Me tahame nende asemel naudinguid. Kasutame oma mõistust, et oma loomupäraseid tundeid muuta. Me mitte ainuüksi ei taltsuta oma tundeid, vaid ka teeskleme ja võltsime neid. Õppides oma emotsioonidele hinnanguid andma, sildistame neid headeks ja halbadeks ning loome uskumustesüsteeme selle kohta, mida meil on lubatud tunda, mida on hea tunda, ja mida meil on ohtlik või halb tunda. Võtame omaks reeglid, mis dikteerivad meile, mida me emotsionaalselt peame, võime või ei tohi teha. Seome end emotsionaalsest vastupanust umbsõlme, selle asemel et lihtsalt vastu võtta, avaneda ning tunda. Ja nende mentaal-emotsionaalsete manipulatsioonide tulemusena kogeme ootamatuid tagajärgi kahel erineval, samas aga omavahel seotud moel.

Esimene neist seisneb selles, et erinevalt teistest loomadest, oleme meie kaotanud võime hirmu “maha raputada”. Kas olete näinud loodusfilme, kus on kaadreid, kuidas üks loom teist taga ajab? Näiteks olukorda, kus lõvi ajab taga antiloopi ning kuidas siis antiloop, kellel õnnestub lõvi eest põgeneda, jääb lihtsalt seisma ja raputab endalt selle hirmu maha. Mitte nagu koer, kes raputab end kuivaks, vaid tegemist on keha loomuliku reaktsiooniga, kogu keha läbistava värinaga, mis aitab hirmu keemilistel tagajärgedel lahtuda. Adrenaliin ja kortisool, mis suunasid põgenema ja andsid selleks ka vajaliku kiiruse, peavad lõpuks antiloobi kehas lahtuma ja nii see toimubki. Mõne lühikese minuti jooksul on hirmu keemiline reaktsioon antiloobi kehas elutervelt lahtunud ja ta hakkab taas rohtu näksima.

Inimesed on selle funktsiooni peaaegu täielikult kaotanud. Meie mentaal-emotsionaalsed vältimismängud ei lase meie loomulikel emotsioonidel elutervelt läbi keha voolata, et need saaksid lõpuks lahtuda; meil tekib selle asemel hoopiski keemiline reaktsioon, mis ei taha kuidgi lahtuda ja jääb kestma veel pikaks ajaks, põhjustades meile kestvaid terviseprobleeme. Mitmed kliinilised uurimused psühhoneuroimmunoloogia ja rakubioloogia vallas on näidanud seoseid allasurutud emotsioonide ja “fantoommälestuste” või niinimetatud rakusiseste mälestuste vahel. Teisisõnu, rakkudes on blokeeritud energia, mis võib hiljem põhjustada nii emotsionaalseid kui ka füüsilisi terviseprobleeme.

Ja teiseks tagajärjeks on see, et oleme unustanud, et enda emotsioonide mahasurumist saab siiski kasutada vaid ajutise abinõuna tõelise ohu korral. Pidevalt oma tugevaid emotsioone vältides kujundasime selle tehnika harjumuseks. Seejärel unustasime, et see toob endaga kaasa emotsionaalse enesessesulgumise ja et tegelikult on olemas palju elutervem moodus.

Tõeliste tunnete vältimine muutus “normaalseks”. Teisisõnu, õppisime tundeid vältima ja teesklema, ja siis unustasime, et tegelikult me teeskleme. Seetõttu olemegi suurel määral kaotanud oskuse lasta oma olulistel loomulikel emotsioonidel pinnale tõusta, et neid saaks täiel määral kogeda ning siis elutervelt minna lasta. Me kõik langeme oma loomulike tunnetega manipuleerimise ohvriks. Aga kui me kõik seda vältimismängu mängime, kuidas siis osad meist langevad depressiooni, aga teised mitte?Sellele küsimusele vastamiseks peame esmalt uurima, kuidas täpsemalt me ebamugavust tekitavate tunnetega manipuleerime. Vaatame alguses üldiseid vältimisstrateegiaid ja seejärel heidame detailsema pilgu mõnele konkreetsele neist. See kõik on vajalik, mõistmaks, miks depressioon tekib.

Kuidas me väldime ebamugavaid tundeid?

Meie põhilised strateegiad oma sügavamate tunnete välitmiseks jagunevad kolmeks kategooriaks: inflatsioon ehk paisutamine, rigiidsus ehk jäikus ja deflatsioon ehk tühjaks laskmine. Me rakendame neid kategooriaid vastavalt oma personaalsele isiksusele ja iseloomule. Me kujundame neid oma lugude ja sellekohaste uskumustega, kes me enda arvates oleme ja kuidas peame käituma, et elus hakkama saada.

Kuigi igaüks meist valdab kõiki kolme emotsioonidemängu, on meil igaühel siiski oma lemmik, harjumuspärane valik, mida kasutame rohkem kui teisi; meil on ka eelistus, kumba strateegiat kahest ülejäänust kasutame siis, kui esimene variant ei toimi; ja kolmandat kasutame väga harva, nii-öelda viimase võimalusena.

Inflatsioon ehk paisutamine

Esimest strateegiat nimetatakse inflatsiooniks ehk paisutamiseks ja see toimub mitmel erineval moel. Inflatsioon sarnaneb sellega, nagu me puhuksime õhupalli nii täis, et see on lausa lõhkemas. See tähendab, et meie mänguks on nii-öelda ülespuhumine, teesklemine, et asjad on paremini, kui need seda tegelikult on; et saame paremini hakkama ja tunneme end paremini, kui me tegelikult tunneme. Võime üles puhuda enda positisooni, tähtsuse, kontrolli asjade üle või sõltumatuse maailmast. Võime teeselda, et oleme tavainimeste probleemidest kõrgemal, et meil pole hirme ega ebakindlust, et meil pole siin maailmas ühtegi muret. Võime endas välja arendada sellised harjumused nagu süüdistamine, teiste hirmutamine, agressiivsus ja domineerimine. Liialdame oma edulugusid ja suurustame oma tugevuse ning õnnestumistega. Võime käitumuslikult muutuda ekstrovertideks, kes alati naljatlevad ja tegutsevad, räägivad anekdoote, jagavad käibetõdesid ja kiireid probleemilahendusi teistele. Hakkame ümbersõnastama ka enda olukordi nii, et need ei tunduks nii tõsised, et neid saaks kergemalt võtta. Või hakkame oma väärtusi suuremaks puhuma ja püüame oma eneseväärikust tõsta sellega, et hakkame liialdatult kaasa tundma teiste hädadele, et näidata enda emotsionaalset terviklikkust, hoolitsedes uhkelt teiste inimeste eest või nende vajaduste täitmise eest, samal ajal eitades enese ebakindlust.

Inflatsiooni kasutamine viib enda probleemide välistamiseni, meile hakkab näima, et need on kellegi teise probleemid ja et need kõik on kellegi teise süü, millel ei ole meiega midagi pistmist. Kuigi asjade ülespuhumise harjumus põhjustab mitut laadi raskusi ja kannatusi elus, ei põhjusta see ometigi depressiooni. Meie raamatu seisukohast on lihtsalt vaja teada, et kirjeldatud strateegia eksisteerib – keskendume me aga teistele strateegiatele, nendele emotsionaalsetele mängudele, millel on otsesed seosed depressiooniga.

Rigiidsus ehk jäikus

Teiseks strateegiaks on rigiidsus ehk jäikus. Sellisel juhul hoitakse emotsioone lühikese lõa otsas: meil on kindlad piirid ja limiidid ja kindlad moraalsed ning eetilised reeglid, mis ütlevad, mis on õige ja mis vale. Usume, et teatud tunded on sobivad ja teatud tunded mitte ning viimaseid hoiame hullusärki seotuna. Ärritume kergesti, oleme kontrollivad, jäärapäised, närvilised ning ärevil. Rigiidsust iseloomustavad kinnihoidmine, pingesolek, reeglid, ärevus, stoitsism, efektiivsus, sisemine ketramine, teadlik kangekaelsus, aktiivne vastupanu, eneseõigustus ja perfektsionism. Tahame elus teha kõike “õigesti”, teha hästi oma tööd või siis seda vähemalt teeselda. Rigiidsuse strateegia kasutamine viib emotsionaalse vastupanuni: osutame kas füüsiliselt või siis mentaalselt vastupanu, muutume paindumatuks, sulgume või blokeerime oma emotsioone, mõnikord eitame isegi nende olemasolu. Muutume tinasõduriks ja ehitame barrikaade, et kaitsta end soovimatute tunnete eest, nagu oleks nende näol tegemist mingi välise jõuga, kes meid ründab; blokeerume sisemiselt, kuna meile tundub, nagu tahaks mingi võõras energia meisse tungida, mille eest peame end iga hinnaeest kaitsma. Muutume nii sisemiselt kui käitumuslikult tuimaks nende emotsioonidega seoses, mida me tunda ei taha; me hakkame endale vestma lugusid, vältimaks enda tõelisi tundeid.

Kestev rigiidsus ja sellega seotud vastupanu võib küll välja viia depressioonini; see paneb meid elama pidevas stressi- ja pingeseisundis ning see võib küll olla sellise depressiooni tekkimise põhjuseks, millega kaasnevad ärevus, hirmud, närvilisus ja äng. Rigiidsusega saame oma loomupäraseid emotsioone hoida vaka all väga-väga kaua, nii et lõpuks võib juhtuda, et mingil hetkel pääsevad need valla nagu paisu tagant. Kuid enamikul juhtudel ei põhjusta rigiidsus kui selline depressiooni. Depressiooni välja kujunemiseks peab rigiidsus kombineeruma veel ühe teise strateegiaga. Ja nüüd jõuamegi depressiooni peamise, kõige olulisema põhjustajani, ja selleks on kolmas strateegia – tühjaks laskmine.

Deflatsioon ehk tühjaks laskmine

Deflatsioon ehk tühjaks laskmine on vastandstrateegia ülespuhumisele. Selle strateegia puhul tundub, nagu oleks keegi lasknud teie õhupallist õhu välja ja see on kokku tõmbunud ning krimpsu läinud. Tõmbume enesesse, kühmu, justnagu püüaksime kaitsta enda emotsionaalset mina, eraldudes ning vältides sotsiaalseid kontakte, “konutades oma kesta sees”; ehitame enda ümber paksue nergeetilise müüri, mis kaitseks meie privaatset maailma, hoides teised sealt eemal. Ka see strateegiline mäng võib eneses hõlmata teesklemist, et miski ei lähe meile korda või et mingi olukord pole oluline; või leiame, et ei meie ise ega meie elu ole tähtis siin ilmas. Deflatsioon võib kaasa tuua ka selliste käitumismustrite kinnistumise nagu isiklikust arvamusest või eelistustest loobumine ja nõustumine mõlema poole argumentidega, vooluga kaasaminek, introvertsus, sotsiaalne eraldatus või isolatsioon. Sellega võib kaasneda emotsionaalne kokkuvarisemine, tegevusetus ja passiivne vastupanu, vabanduste leiutamine ja mossitamine. Või hakatakse end tuimendama narkootiliste ainetega, vaigistamaks enda tundeid, emotsionaalset eraldatust, või et vaka alla hoida enda sees pulbitsevaid tundeid. Kõik see röövib meilt tohutul hulgal energiat.

Kui deflatsioon on saanud meile harjumuspäraseks strateegiaks, siis võime muutuda fatalistlikuks või tunda end elu ja olukordade ohvrina; võime süüdistada lakkamatult kõigis probleemides ennast, arvates, et põhjuseks on meie “iseloomu viga”, mida ei saa muuta; leiame, et elu on liiga raske või tunneme end liiga väsinuna, et selles üldse osaleda.

Deflatsioon viib tunnete vaigistamiseni. Vaigistamine tähendab, et surume maha või tapame oma loomulikud emotsionaalsed reaktsioonid ning summutame ja lämmatame neid. Võime oma tunded alla neelata, enesesse matta, maha materdada, lämmatada või alla suruda. Võime oma tugevad tunded läbielamise asemel energeetiliselt endasse suruda; võime end välja lülitada, tuimendades valu narkootiliste ainetega.

Kõik need deflatsioonistrateegiad aitavad meil alla suruda või vaka all hoida neid emotsioone, mida me ei taha näha ega tunda. Ja kõigil neil on sõna otseses mõttes konkreetne seos depressiooniga.

Heitkem korraks veel pilk viimasele kolmele lõigule ja te näete, et paljud kirjeldused vastavad depressiooni peamistele sümptomitele! Seega, mängides oma emotsionaalsete seisunditega selliseid mänge, riskime depressiooniga ja anname sellele ise veel hoogu juurde.

Rõhutagem siinkohal üle veel üks oluline asi: depressiooni tekkimine tähendab, et oleme kindlasti kasutanud mõningaid deflatsioonile omaseid strateegiaid; depressioon nendest tulenebki. Kuime kasutame ebamugavust tekitavate tunnete lämmatamiseks ja tuimendamiseks pidevalt deflatsioonistrateegiat, siis on selle loomulikuks tagajärjeks depressioon. Kui ühtlasi kasutame ka mõningaid rigiidsusele omaseid strateegiad ning meil on harjumus osutada oma emotsioonidele vastupanu, siis annab ka see oma lisapanuse sellesse depressiivsuse kokteili.

Autorid: Brandon Bays, Kevin Billet

Allikas: Varjatud depressioon: need on 11 käitumisviisi, mis näitavad, et sul võib olla sügav stress